Aarne fotokodu

Midagi siit, midagi sealt. Nii nagu pilte ja mõtteid tuleb.

pühapäev, 26. juuni 2016

Loogiline :-)

Peaks olema küll kõigile arusaadav... 

reede, 10. juuni 2016

Kui tahvel ja telefon käest ära võtta...










































...võib õuestki leida palju põnevat. 
Tore on näha, et aiavooliku osas ei ole 30 aastaga midagi muutunud - ikka on see parim mänguasi :-) 


laupäev, 14. mai 2016

Roo-loorkull










































Neljapäeva hommikul käisime Paljassaare linnuvaatlustornis ja kõndisime sealt pisut ka edasi. Nägime väga palju erinevaid linde. 
Minu jaoks oli selle päeva kõige põnevamaks linnuks roo-loorkull. Vaatlustornist võib kahe kullipaari tegemisi vabalt jälgida. 
Juhendaja Ingrid Aus ütles, et Paljassare poolsaarel on loetletud üldse kokku 275 linnuliiki. Meie muidugi nii palju ei näinud aga arvestades seda 
liigirikkust, mis seal praegu valitseb, on täiesti reaalne, et teadjamad inimesed on seal sellise arvu liike kokku lugenud. 


teisipäev, 10. mai 2016

Metsvint






























































Täna hommikul Nõmmel. Ühtäkki köitis minu tähelepanu metsvindi isand, kes justkui kutsus ennast kuulama. 
Seisin tema juures päris pikalt. Teised jõudsid juba ees ära minna. Mina aga sain peale personaalse kontserdi ka ilusa pildi esitajast. 
Küll on ikka ilusa, kõlava lauluga meie suurima arvuga pesitseja. 


esmaspäev, 9. mai 2016

Kadrioru orav










































Alates tänasest hakkasid Looduse Omnibussi, Eesti Looduskaitse Seltsi ja Tallinna Linnuklubi poolt korraldatavad linnulaulu hommikud. 
See tähendab, et punt linnuhuvilisi saab hommikul kokku ja ornitoloogi juhendamisel käiakse umbes tunni - pooleteisene ring. 
Täna käisime Peep Veedla juhendamisel hommikusi lõõritajaid Kadrioru pargis kuulamas. 
Tegin nii mõnegi pildi, enamuse muidugi lindudest aga praegu kodus pilte üle vaadates meeldis mulle ikka kõige rohkem see teotahtest pakatav orav  :-) 


pühapäev, 1. mai 2016

Sinitihane










































Muidugi ei ole metsas puudust ka sinitihastest. Olgugi, et neid pole sugugi nii palju, kui rasvatihaseid. 
Aga ei olnud ka rasvatihaste punt sel aastal nii suure liikmete arvuga, kui eelmisel talvel. Aastad ei ole vennad, nagu öeldakse. 


teisipäev, 26. aprill 2016

Siisike










































Ka üks isane siisike sättis ennast kaamera ette :-) 
Olin talvega nii rooste läinud, et ei tundnud kohe ise ära, kellega tegu. Eesti Ornitoloogiaühing oli abiks. Siis tuli meelde küll. 
Nagu ühel kevadel oli väike-lehelinnu lauluga - kuulan metsaserval ja meelde ei tule, kes laulab. Ometi oli meeles, et läinud suvel ma teda veel 
teadsin. Pidin Fred Jüssi linnuaabitsa appi võtma. 


pühapäev, 24. aprill 2016

Põhjatihane










































Kuu aega on läinud nagu lennates. Neljas pereliige nõuab tähelepanu ja blogi pidamine on pisut unarusse jäänud. 
Aga nüüd on küll viimane aeg varakevadel tehtud lindude pildid teile ära näidata. Juba õitsevad esimesed kevadlilled ja varsti on kõikjal nii palju 
pildistamisväärset, et talve lõpus tehtud lindude pildid ei ole enam atraktiivsed. 


esmaspäev, 21. märts 2016

Selle aasta esimesed sookured











































Täna, 21. märtsi õhtul, kella 18 paiku läksin metsa, oma lindude söögiplatsi üle vaatama ja vastu külma ööd toidulauda täiendama. 
Et ikka sulepallidel hommikul head - paremat kohe võtta oleks. 
Ühel hetkel jäi mul kõrva üksiku sookure hääl. See kostus umbes kilomeetri kauguselt. Algul mõtlesin, et ei saa ju ometi olla - liiga külm on veel. 
Aga kurg ei jätnud oma paarilise kutsumist. Ilmselt on üks kohal ja teine pole veel jõudnud, mõtlesin siis. 
Kui olin metsast välja, lageda peale jõudnud, kostis hääl juba paremini ja nüüd sain ka täpsemalt aimu, mis suunast hääl tuli. 
Selleks ajaks, kui suure ringiga teisele poole jõge jõudsin, olles käinud ka kodus, fotoka järel, oli kurg muidugi vait jäänud. Liikusin vaikselt põldude 
vahel, kus arvasin kurge(sid) olevat ja kuulatasin iga natukese aja tagant - ei midagi. 
Kuni ühel hetkel märkasin kaugel metsa ääres, umbes 300 - 400 m kaugusel kahte halli kogu. Vaatasin läbi teleobjektiivi - ongi minu selle kevade 
esimesed sookured! Ja hetk hiljem esitati ka kurepaari duetti. 
Küll mul oli hea meel, et nad on teineteist üles leidnud ja et nad on jälle siin! 
Kevad on käes ja soojad ilmad ei ole enam kaugel! 


reede, 18. märts 2016

Viimane kilomeeter

































Meie maja eest on Kärgula majani 230 km. Selline näeb välja viimase kilomeetri algus talvel. Minu auto põhja kõrgus on 20 cm. Pildil on näha, 
et kohati on lumi auto põhjani ulatunud. Võrumaa kohta pole ju palju aga päris talve tunde tekitamiseks oli 20 cm paksune lumekiht täiesti piisav. 
Ma ei pea silmas autoga lumes sõitmist (see oli ka tore) vaid seda päris talve tunnet, mis tekib näiteks siis, kui astud hilissügise hommikul õue, 
maha on sadanud esimene lumi ja sa tunned lume lõhna! 
Kui nüüd kevadel, suvel ja sügisel oleks meeles samast kohast uuesti pilt teha... 


teisipäev, 8. märts 2016

Suvekodu talvel










































Talvel on ikka väga teistmoodi. Esimese asjana jäin kuulatama - täielik vaikus. Tundus, nagu kuuleksin isegi lumehelveste kukkumist lumele. 
Mitte ühtegi heli. Terve ümbrus oli ka äsja mattunud värskesse lumme, mis summutas viimasedki võimalikud hääled. 
Seisin ja vaatasin. Mõtlesin, et sel suvel jõuan ehk pildi vasakus ääres oleva räga ära koristada. Eks paistab... 


teisipäev, 23. veebruar 2016

Talvel suvekodu juures










































Käisin jaanuari teises pooles, siis kui veel lund ja külma oli (praegu on ainult lund) Võrumaal, meie suvekodu vaatamas. Kõik oli vaikne ja rahulik, 
ainult ühed lumme mattunud inimese jäljed tulid metsast, läksid tuppa ja siis jälle tagasi metsa. Uks oli enda järgi ilusti kinni pandud. 
Ainult meie kollane silmapesu kauss oli jalad alla võtnud. See aga juhtus raudselt enne lume tulekut, sest kausi jalajälgi lumel ei olnud  :-) 
Suvel kraavipealsest võsast välja tõmmatud kuusk oli aga alles. Hea seegi - saab ehk sel aastal vanast puust midagi toredat teha... 


esmaspäev, 1. veebruar 2016

Musttihane










































Eile lõppes selle aasta talvine aialinnuvaatlus. Osalesin minagi. Ainult minu vaatluskoht ei asu aias. 
On üks mõnus metsatukk, kus näeb peale rasvatihaste ka natuke teistsuguseid linde. Meeldivaks üllatajaks oli täna musttihane. 
Polegi teda seal varem näinud. Algul tundus, nagu üks värvivaene rasvatihane oleks teistega pundis. 
Aga üsna pea sai selgeks, et tegu on ikka täitsa teist sorti tihasega. Käitus ka teistmoodi. 


kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Männimuster










































Eelmise nädala reedel oli veel täiesti tavaline nähtus lumemütsidega männipuu. Altpoolt vaadatuna tundus veel mingil määral huvitav... 


kolmapäev, 20. jaanuar 2016

Kogunemine metsa ääres










































Talvel kogunevad metskitsed suurematesse puntidesse. See seltskond oli tagasihoidlik oma liikmete arvu poolest. 
Aga ega igasuguseid kampa ei võetagi  :-) 


esmaspäev, 4. jaanuar 2016

Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD hobifotograafi pilgu läbi

Mul oli õnne viimase kahe nädala jooksul teha oma pildid pealkirjas nimetatud objektiiviga. Nüüd on aeg küps kirjutada väike kokkuvõte

Üks esimesi asju, mis iga objektiivi juures kohe välja tuleb, on see, kuidas päikesevarjuk kinnitub. Selle objektiivi juures on kohe näha, et Jaapani 
insenerid on oma tööd hästi teinud. Kinnitus on tõesti korralikult tehtud - varjuk istub ilusti soontesse ja sujuva veerandpöörde lõpus käib konkreetne 
jõnks, mis annab kindlustunde, et varjuk on korralikult kinni. Väga mõnus!  

Kiitust jätkub mul ka AF/MF ja stabika nuppude jaoks. Kui ma objektiivi esimest korda Lauri kirjutatud "Karbist välja" artiklis nägin, tekkis mul 
nende nuppude hea liikumise osas pisut kahtlusi. Aga olles saanud nüüd ise neid kasutada, kadusid igasugused kahtlused. Kui hästi need suured 
nupud liiguvad ja kui mugav on neid vajutada! Isegi kindaga saab asendi vabalt ära muuta. Praeguste ilmadega on see suur asi, kui ei pea kinnast ära võtma :-)  

Millega peab aga ettevaatlik olema, on teravustamise rõngas. Algul ei saanud ma aru, kuidas osadel mu piltidel mitte ühtegi teravat kohta ei ole. 
Siis aga jagasin ära - olin pildistamise ajal objektiivi liiga eestotsast kinni hoidnud ja pisut enne vajutamist teravustamisrõnga pöidlaga paigast ära 
liigutanud. Seda juhtus aga ainult kindaga. 

Objektiivi ehitusest, läätsede paigutusest, kromaatilisest aberratsioonist ja vinjettimisest ei ole mina kõige õigem mees kirjutama. 
Las see jääda targemate inimeste mängumaaks. Ei oleks ka viisakas teiste artiklitest siia tarka juttu kopeerima hakata. 

Aga mismoodi ava suurus tausta udusust muudab, seda võin sulle lausa näidata. Siin on üsna kinnise avaga tehtud pilt (f/11): 











































ja sama pilt, samast kohast, ainult nüüd on ava arvuks see magus 1.8: 











































On vist ütlematagi selge, et vahe on märgatav. Kuigi lähipildistamisel kasutaks ma ise maksimaalselt f/2.8. Minu meelest jääb 1.8'ga teravus- 
sügavus pisut liiga väike. Ma jätaks 1.8 näiteks virmaliste pildistamiseks, kus säriaeg on piiratud ja valgus tuleb sensorile saada läbi suure ava ja 
kõrge ISO. Samas jääb virmaliste jaoks 45 mm võib-olla pisut kitsaks... aga eks see oleneb ka kompositsioonist. 

Kui minul oleks virmaliste pildistamiseks valida laiema nurga ja suurema ava vahel, kalduksin vist ikkagi suurema ava poole. Fiks objektiiviga pole 
ka seda muret, et ta välja suumitult ja taevasse suunatuna ise kokku tagasi hakkab vajuma. Nagu seda teevad mõned suumobjektiivid. See oht 
pole virmaliste pildistamisel just väga suur, sest siis pole toru suunatud otse pea kohale (tavaliselt) aga tähistaeva, eriti Põhjanaela pildistamisel 
on mul endalgi sellist asja eelmise objektiiviga ette tulnud. See polnud muidugi Tamroni toru  :-) 
Läks vist vähe pikaks see virmaliste teema... 

Lisan siia veel ühe pildi, mida vajutades ma suurest avast ja korralikust pildi stabilisaatorist rõõmu tundsin. 
See on Maiasmoka kohvik Vanalinnas ja õdus valgus ei ole teadagi piisav kiire säriaja kasutamiseks. Siis lükkad ISO üles, keerad ava lahti ja: 











































Looduse sõbrana lootsin enamuse piltidest selle objektiiviga looduses teha. Aga enne 31. detsembrit polnud looduses minu jaoks just palju inspireerivat. 
Nii pidigi keskenduma tubastele katsetustele ja uurima, kas Tamroni 45mm 1.8 sobiks ka portree pildistamiseks. 
Õnneks oli Evelin nõus poseerima ja teda ei kohutanud ka see, et tänu sellele postitusele ta kümme korda kuulsamaks saab :-)  
















































Peale fotosessiooni lõppu tõdesin mina, et kõnealune objektiiv sobib portree pildistamiseks suurepäraselt ja Evelin oli rõõmus, et sai endale jälle mõned värsked pildid :-) 

Terve testiperioodi jooksul oli mul fotokas peaaegu iga päev kõikjal kaasas. Tulid meelde need ajad, kui pildistamisega alles alustasin - ka siis võtsin 
fotoka igale poole kaasa. Hiljem sai selgeks, kuhu tasub võtta ja kuhu mitte. Eks mõni ikka pahandas ka, kui aparaadi välja võtsid. 

Hommikul tööle minnes aga ei pannud keegi pahaks, kui auto aknale tekkinud jäälilled mälukaardile jäädvustasin. 
Päris makro objektiivina kõnealust Tamronit ikka kasutada ei saa. Lähim teravustamiskaugus hakkab esimese asjana segama. 
Aga 29 cm kauguselt töötab kõik laitmatult. Sellises olukorras oli 29 cm 45 mm'se fookuskauguse juures täiesti sobiv: 











































Maastiku pildistamiseks leidsin ühe tööstusmaastiku Assakult: 











































...ja ühe loodusmaastiku Kakerdaja rabast: 











































Maastiku pildistamiseks mina vist endale fiks objektiivi ei valiks. Või peab neid fotokotis siis tõesti mitu olema. Alati tahaks ju natuke kaugemale või lähemale... 
Aga see võib mul ka vana suumikasutaja haigus olla. Neid pilte tehes õnnestus aga täpselt õigel kaugusel olla. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et 10 palli skaalal annaksin Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD'le hindeks 9. Igati tubli objektiiv. Parajalt suur, parajalt raske, 
nupud hästi käsitletavad ja stabikas töötab nagu mõte. 
Teravustamise rõnga võiks saada kuidagi "välja lülitada", et sinna kogemata sõrmega vastu minnes fookust paigast ära ei ajaks. 
Aga see on harjumise asi, ma arvan. 
Kui seda postitust lugedes hakkas tunduma, et just sellises... 45 mm kandis olev toru on fotokotist puudu, sea sammud lähimasse Photopointi. 
Täna käisin Ülemiste poes isegi. Jõulumöll on möödas ja rahvast meeldivalt vähe. 
https://www.photopoint.ee/objektiivid/481509-tamron-sp-45mm-f-18-di-vc-usd-objektiiv-canonile


kolmapäev, 9. detsember 2015

Ikka sügis










































Kalendri järgi ju ongi veel sügis ja tegelikult pole põhjust lume puuduse üle nii vara nuriseda. Ags mina olen sügisest tüdinenud ja ootan juba lumist talve. 


kolmapäev, 2. detsember 2015

Englishman in New York










































Ei ole lihtne noorel kuusel endast mitu korda pikemate mändide keskel. Esialgu. 


teisipäev, 1. detsember 2015

Kõver diagonaal










































Mis on pannud ühe puu niimoodi kasvama... 


neljapäev, 19. november 2015

Sügisvärvid rabas










































Nagu üle-eelmises postituses mainisin, ei jäänud ka värvid nägemata. Lisaks oli lehtedel ka kerge "suhkrukrae" ümber. 


Jälgijad

Blogiarhiiv

Teave minu kohta

Minu foto
Fotograafiks ma ennast ei pea. Aga metsa või rappa minnes võtan fotoka ikka kaasa - alati jääb midagi huvitavat silma. Enda määratlemisel meeldib mul kasutada Hendrik Relve väljendit "looduse sõber". Vaatamata sellele ei riputa ma siia lehele ainult looduspilte. Proovin hoida teemade valiku suhteliselt laia, et üldpilt väga üksluiseks ei läheks. Fotode kopeerimisest siis ka paar sõna: teiste tehtud piltide luba küsimata, mistahes viisil kasutamine ei ole ilus tegu. Kui mõni foto siit lehelt peaks huvi pakkuma, kirjuta julgesti - aarnevesi[ätt]hot.ee
blog.tr.ee