Veel saab jalutada värskelt lumme mattunud metsas...
Midagi suvist ka vahepeal.
Väike paus puude koristamise vahel.
Paneb ikka järgi vaatama küll, kui söögimajast kätte võideldud sihvka
varvaste vahelt kogemata maha pudeneb...
Põdraga kohtumine on suures osas õnnelik juhus. Minul oli täna õhtul õnne. Võib vist öelda, et isegi kahekordselt.
Põdralehm koos mullikaga uudistas mind mitu minutit. Kas nüüd just uudistas... ju proovis selgusele jõuda, kui
suurt ohtu ma neile kujutan. Minul olid umbes samad mõtted aga lisaks ka huvi neid jälgida.
Põdrapoisil, nagu lastel ikka, kippus tähelepanu hajuma. Vaatas, kuidas ema käitub ja proovis samamoodi olla.
Ema oli aga täis tähelepanu ise. Niipea, kui sai selgeks, et ma kulinaarset väärtust ei oma, kallale ei kipu ja olen
üldse üks igav kuju, jätkasid nad oma teekonda.
Lahkusin ka mina. Hästi vaikselt, et ei segaks neid omas kodus.
Talvel on laud ja pingid ilusa lumevaibaga kaetud.
Vaatamata sellele pole metskitsed ja rebased kaotanud lootust nende juurest midagi söödavat leida.
Täna ennelõunal mööda metsavahe teed astudes kohtusin terve parve sabatihastega.
Tulid mitmekesi minu poole, ühelt puult teisele. Jäin ka siis viisakalt seisma. Püüdsin piltigi teha. Ühest sain.
Aga sama ootamatult, kui nad ilmusid, lendasid ka minema.
Kahjuks märkas tema mind esimesena. Pildi tegin siis, kui kavalpea jäi mind ohutust kaugusest jälgima.
Uudishimulik oli - kohe ära ka ei läinud. Oma mitu minutit luuras paksus lumes.
Täna oli Saaremaal suurepärane talveilm. Sumpasin mööda metsa öösel sadanud paksus lumes ja peatusin
ühe lagendiku ääres, et pisut hinge tõmmata.
Korraga kuulsin rähni läheduses toksimas. Ei läinudki kaua, kui olin ta sepikoja asukoha kindlaks teinud.
Siidisabad on juba ammu kohal aga mina istun ikka veel kodus.
Pole viga - nädalavahetusel lähen neile külla. Loodetavasti elavad nad samas
kohas, kus eelmisel aastal.