Televiisorist tuleb üks õudne etendus. Imestan, et ETV sellist näitab. See sobiks rohkem meie sopakanalitele.
Püüan koguda mõtteid, et kirjeldada tänast kohtumist sinitihastega... muidugi oli meeldiv nende seltsis viibida ja pisut üllatas mind ühe tihase julgus.
Olen pannud tähele, et salutihased on väheke julgemad, kui teised väikesed sulepallid. Aga tuleb välja, et mõned sinimütsid on seda samuti.
Kes on käinud, see tunneb ära.
Aga vaatamata sellele, et olen seal ise mitu korda käinud, on Kakerdi järve äärne istumiskoht talviti kuidagi teistsugune. No tegelikult on kogu
raba teistsugune. Ma ei mõtle ainult lund ja sellest tulenevat erinevust. Seal oleks nagu midagi veel. Võib-olla see vaikus...
Ei suuda talve lähenedes ükski Rasva-Ants rohelise võrgu sees kõikuva pallikese tõmbejõule vastu seista.
Selle aasta esimene, mis tänaseks on enamus kohtadest ka juba sulanud. Metsas on veel natuke. Näiteks seal, kuhu ma sel aastal lindude söögikoha tegin.
Sellest kohast tuleb lähikuudel kindlasti juttu ja ehk leian mõned pildidki jutu ilmestamiseks. Tuleks vaid korralik talv!
