Vesiroosi leht

Istusin väikese metsajärve ääres ja lihtsalt olin. Vesi oli nii soe, et oleks võinud ujuda. Mina aga valisin pildistamise. 

 

Sääsed on lahti

Suvi on alanud. Sääski on, rohi kasvab, esimesed linnupojad vaatavad üle pesaserva välja. 
Viimase kahe nädalaga muutub nii palju, et tööl käimine hakkab looduse jälgimist segama :-) 

 

Loodusjõud. Kõige otsesemas tähenduses.

Lõpuks ometi olime äike ja mina sellistes kohtades, et sai sündida niisugune pilt. Näe, hea et varem magama ei läinud.
Kunagi ütles Arvo, et kui tahad ennast närvi ajada, proovi äikest pildistada :-) Seda pilti tehes jäin aga rahulikuks, 
sest teadsin, kuidas seda teha. 
Kui inimkond teaks, kuidas pikselöögi energiat talletada, oleks ilmselt energiaprobleem maakeral lahendatud. 
Välgunoole pildile püüdmine on selle kõrval kukesupp :-) 

Vihmavarjud avanevad

Veel paar päeva ja ongi noortest kastanilehtedest saanud vihmavarjud. Kui neid palju on, no nii ühe puu jagu, pakuvad mingiks 
ajaks vihma eest kaitset isegi inimesele. Ilus aeg on praegu.

 

Metsvint

"Siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk!" ütleb metsvint justkui puhtas eesti keeles. 
Ta on minu jaoks üks enim oodatud linde kevadel. Tema laul paneb metsa helisema. 
Praegu on kõige parem linnulaulu kuulamise aeg. Kõik, kel vähegi häält, laulavad. 
Looduse Omnibuss korraldab järgmisel nädalal, igal tööpäeval linnulaulu hommikuid. 
Täpsemalt saad lugeda siit. Soovitan minna. Lähen ise ka :-)

Sinilill, sinilill...

 

...päevasooja kaasa tooja. Eks ole ju praegu soojem, kui kuu aega tagasi? 

Konnakudu

Lootsin eile õhtul veel konnakontserti viimaseid etteasteid kuulda aga olin lootusetult hiljaks jäänud. Viimane kui üks esineja 
oli juba lahkunud. Vaatamata sellele oli, mida kuulata - vaadata. Lombi kaldal pikutades pildistasin tulevasi esinejaid. 

Pühade muna?

Pühade munaga suure tõenäosusega siiski tegu ei ole. Vaevalt, et pühadejänku selle rabajärve servale poetas :-) 
Kuigi olen sõtka munaga kokku puutunud vaid Yrjö Kokko raamatu "Ungelo tare" kaudu, julgen arvata, et selle sinakas-rohelise 
muna on sinna jätnud just need linnud, kes eelmisel pildil ennast näitavad. 
Päris kindel ei saa muidugi olla, sest kedagi sealtkandist ära lendamas või eemale ujumas ei näinud. 
Igatahes ei jäänud ma sinna kauaks istuma. Tegin paar klõpsu ja läksin kohe minema, et lind saaks pesale tagasi tulla. 

Sõtkaemandad

Sõtkad on kohal juba tükk aega, aga alles täna varahommikul oli mahti neid ise vaatama minna. Ettevaatlikud, nagu ikka. 
Huvitav... pesakastid on ikka veel tühjad aga igal suvel on ometi pojad järve peal. 
Kus see õõnespesitseja siis oma pojad välja haub? 

 

Kõrvukräts

Viimased postitused kisuvad küll väga "linnuseks" aga seda pilti ei raatsinud ka ootele jätta. 
Olin juba kakuteema enda jaoks kuhugi kaugemasse tulevikku edasi lükanud, kui mu hea tuttav 
täna õhtul helistas ja kutsus enda juurde. Et tal pidavat midagi huvitavat näidata olema. 
Aparaadi palus ka igaks juhuks kaasa võtta. Nii mu esimene kõrvukrätsu pilt sündiski :-) 

 

Jõeköster

Ikka veel siin, imestasin pühapäeval jõe ääres käies. Samas, miks ei peaks olema? Jääd jõe peal veel on, ilm ka suht jahe. 
Aga ikkagi - aprilli keskpaik ju. Olin kindel, et nad on juba läinud. Igatahes oli üllatus meeldiv. 

 

Ootab kevadet

Kalendri järgi on ju kevad ammu käes. Temperatuurgi püsib ööpäevaringselt plussis. Lumi sulab, nii et ragiseb.
Aga midagi oleks justkui puudu... 

 

Tilkumise pealt

Päeval sulatab, öösel külmetab. Leidsin jää ääre, kus oli tilk pisut enne kukkumist ära külmunud. Õhumullid sees ja puha. 
Oli hea võimalus oma uut makro objektiivi katsetada :-) 

 

Vana pilt

Hiiumaa. 2006 suvi. Elu esimene metskitse pilt. Seekord lähemale ei saanud. Põhjuseid oli mitu. 
Tagantjärgi on tore mõelda, mis tunne oli kasvõi nii lähedal olla. Kes on tundnud, need teavad. 
Arvol tuleb siiani muie näole, kui ma mõnel hommikul oma vana armsa kollase pusaga tööle tulen :-)

Lilled laual

Ma ei ole suurem asi sünnipäeva pidaja. Ka sel aastal otsustasin ilma suurema peota läbi ajada. Aga kunagi ei jäta ühel märtsi 
lõpu päeval külla tulemata need, kes on kohal olnud igal aatal, alates minu sünni päevast - ema ja isa. Aitäh teile! :-)

 

Ilmaratas seisab

On vist aeg saladuslik ilmaratas valguse kätte tuua. Aga ikka pole tuttav ese, eks? 
Tegu on poja lasteaiakaaslase mänguasjaga, mis kaugelt maalt, Ahhaa keskuse 
taolisest teaduspargist ostetud. 
Jäljendama peaks ta meie Päikesesüsteemi. Vajutades nupule, lähevad nii "Päike" 
kui "planeedid" ilusates värvides põlema ja juhtmete otsas olevad "planeedid" 
hakkavad ka "Päikese" ümber tiirlema. 
Töötab piisavalt suure hooga, et isegi horisontaalasendis püsivad juhtmed sirged. 
Nii eelmises postituses olev pilt sündiski :-) 

Ilmaratas veereb

Kui küsiks praegu, mis on pildil, oskaksid õigesti vastata tõenäoliselt ainult need, kes pildistamise hetkel juures olid. 
Aga pakkuda ikka võib. Õige vastus on järgmises postituses :-) 

Kuuloojang

Ühel veebruarihommikul, enne tööle minekut avanes kodu rõdult selline vaade. Nii hammaste pesu, kui tee ja võileibade 
tegemine tuli nüüd pisut edasi lükata.

Päike juba soojendab

Päike käib kõrgelt ja kui pilvi ees ei ole, annab nii palju sooja, et tekitab isegi inimestes tunde - kevad ei ole enam kaugel. 
Mis siis veel tihastest rääkida! :-) 

Sõitsid saanid

Suvistele radadele pääseb ligi vaid jalgsi või saaniga. Loomulikult mootorsaaniga. Kes siis ikka enam vaikselt minna viitsib. 
Ilus vaadata, kui kitsed jooksevad :-(