Käisin jaanuari teises pooles, siis kui veel lund ja külma oli (praegu on ainult lund) Võrumaal, meie suvekodu vaatamas. Kõik oli vaikne ja rahulik,
ainult ühed lumme mattunud inimese jäljed tulid metsast, läksid tuppa ja siis jälle tagasi metsa. Uks oli enda järgi ilusti kinni pandud.
Ainult meie kollane silmapesu kauss oli jalad alla võtnud. See aga juhtus raudselt enne lume tulekut, sest kausi jalajälgi lumel ei olnud :-)
Suvel kraavipealsest võsast välja tõmmatud kuusk oli aga alles. Hea seegi - saab ehk sel aastal vanast puust midagi toredat teha...
Eile lõppes selle aasta talvine aialinnuvaatlus. Osalesin minagi. Ainult minu vaatluskoht ei asu aias.
On üks mõnus metsatukk, kus näeb peale rasvatihaste ka natuke teistsuguseid linde. Meeldivaks üllatajaks oli täna musttihane.
Polegi teda seal varem näinud. Algul tundus, nagu üks värvivaene rasvatihane oleks teistega pundis.
Aga üsna pea sai selgeks, et tegu on ikka täitsa teist sorti tihasega. Käitus ka teistmoodi.
Eelmise nädala reedel oli veel täiesti tavaline nähtus lumemütsidega männipuu. Altpoolt vaadatuna tundus veel mingil määral huvitav...
Talvel kogunevad metskitsed suurematesse puntidesse. See seltskond oli tagasihoidlik oma liikmete arvu poolest.
Aga ega igasuguseid kampa ei võetagi :-)
Mul oli õnne viimase kahe nädala jooksul teha oma pildid pealkirjas nimetatud objektiiviga. Nüüd on aeg küps kirjutada väike kokkuvõte.
Üks esimesi asju, mis iga objektiivi juures kohe välja tuleb, on see, kuidas päikesevarjuk kinnitub. Selle objektiivi juures on kohe näha, et Jaapani
insenerid on oma tööd hästi teinud. Kinnitus on tõesti korralikult tehtud - varjuk istub ilusti soontesse ja sujuva veerandpöörde lõpus käib konkreetne
jõnks, mis annab kindlustunde, et varjuk on korralikult kinni. Väga mõnus!
Kiitust jätkub mul ka AF/MF ja stabika nuppude jaoks. Kui ma objektiivi esimest korda Lauri kirjutatud "Karbist välja" artiklis nägin, tekkis mul
nende nuppude hea liikumise osas pisut kahtlusi. Aga olles saanud nüüd ise neid kasutada, kadusid igasugused kahtlused. Kui hästi need suured
nupud liiguvad ja kui mugav on neid vajutada! Isegi kindaga saab asendi vabalt ära muuta. Praeguste ilmadega on see suur asi, kui ei pea kinnast ära võtma :-)
Millega peab aga ettevaatlik olema, on teravustamise rõngas. Algul ei saanud ma aru, kuidas osadel mu piltidel mitte ühtegi teravat kohta ei ole.
Siis aga jagasin ära - olin pildistamise ajal objektiivi liiga eestotsast kinni hoidnud ja pisut enne vajutamist teravustamisrõnga pöidlaga paigast ära
liigutanud. Seda juhtus aga ainult kindaga.
Objektiivi ehitusest, läätsede paigutusest, kromaatilisest aberratsioonist ja vinjettimisest ei ole mina kõige õigem mees kirjutama.
Las see jääda targemate inimeste mängumaaks. Ei oleks ka viisakas teiste artiklitest siia tarka juttu kopeerima hakata.
Aga mismoodi ava suurus tausta udusust muudab, seda võin sulle lausa näidata. Siin on üsna kinnise avaga tehtud pilt (f/11):
ja sama pilt, samast kohast, ainult nüüd on ava arvuks see magus 1.8:
On vist ütlematagi selge, et vahe on märgatav. Kuigi lähipildistamisel kasutaks ma ise maksimaalselt f/2.8. Minu meelest jääb 1.8'ga teravus-
sügavus pisut liiga väike. Ma jätaks 1.8 näiteks virmaliste pildistamiseks, kus säriaeg on piiratud ja valgus tuleb sensorile saada läbi suure ava ja
kõrge ISO. Samas jääb virmaliste jaoks 45 mm võib-olla pisut kitsaks... aga eks see oleneb ka kompositsioonist.
Kui minul oleks virmaliste pildistamiseks valida laiema nurga ja suurema ava vahel, kalduksin vist ikkagi suurema ava poole. Fiks objektiiviga pole
ka seda muret, et ta välja suumitult ja taevasse suunatuna ise kokku tagasi hakkab vajuma. Nagu seda teevad mõned suumobjektiivid. See oht
pole virmaliste pildistamisel just väga suur, sest siis pole toru suunatud otse pea kohale (tavaliselt) aga tähistaeva, eriti Põhjanaela pildistamisel
on mul endalgi sellist asja eelmise objektiiviga ette tulnud. See polnud muidugi Tamroni toru :-)
Läks vist vähe pikaks see virmaliste teema...
Lisan siia veel ühe pildi, mida vajutades ma suurest avast ja korralikust pildi stabilisaatorist rõõmu tundsin.
See on Maiasmoka kohvik Vanalinnas ja õdus valgus ei ole teadagi piisav kiire säriaja kasutamiseks. Siis lükkad ISO üles, keerad ava lahti ja:
Looduse sõbrana lootsin enamuse piltidest selle objektiiviga looduses teha. Aga enne 31. detsembrit polnud looduses minu jaoks just palju inspireerivat.
Nii pidigi keskenduma tubastele katsetustele ja uurima, kas Tamroni 45mm 1.8 sobiks ka portree pildistamiseks.
Õnneks oli Evelin nõus poseerima ja teda ei kohutanud ka see, et tänu sellele postitusele ta kümme korda kuulsamaks saab :-)
Peale fotosessiooni lõppu tõdesin mina, et kõnealune objektiiv sobib portree pildistamiseks suurepäraselt ja Evelin oli rõõmus, et sai endale jälle mõned värsked pildid :-)
Terve testiperioodi jooksul oli mul fotokas peaaegu iga päev kõikjal kaasas. Tulid meelde need ajad, kui pildistamisega alles alustasin - ka siis võtsin
fotoka igale poole kaasa. Hiljem sai selgeks, kuhu tasub võtta ja kuhu mitte. Eks mõni ikka pahandas ka, kui aparaadi välja võtsid.
Hommikul tööle minnes aga ei pannud keegi pahaks, kui auto aknale tekkinud jäälilled mälukaardile jäädvustasin.
Päris makro objektiivina kõnealust Tamronit ikka kasutada ei saa. Lähim teravustamiskaugus hakkab esimese asjana segama.
Aga 29 cm kauguselt töötab kõik laitmatult. Sellises olukorras oli 29 cm 45 mm'se fookuskauguse juures täiesti sobiv:
Maastiku pildistamiseks leidsin ühe tööstusmaastiku Assakult:
...ja ühe loodusmaastiku Kakerdaja rabast:
Maastiku pildistamiseks mina vist endale fiks objektiivi ei valiks. Või peab neid fotokotis siis tõesti mitu olema. Alati tahaks ju natuke kaugemale või lähemale...
Aga see võib mul ka vana suumikasutaja haigus olla. Neid pilte tehes õnnestus aga täpselt õigel kaugusel olla.
Kokkuvõtteks võin öelda, et 10 palli skaalal annaksin Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD'le hindeks 9. Igati tubli objektiiv. Parajalt suur, parajalt raske,
nupud hästi käsitletavad ja stabikas töötab nagu mõte.
Teravustamise rõnga võiks saada kuidagi "välja lülitada", et sinna kogemata sõrmega vastu minnes fookust paigast ära ei ajaks.
Aga see on harjumise asi, ma arvan.
Kui seda postitust lugedes hakkas tunduma, et just sellises... 45 mm kandis olev toru on fotokotist puudu, sea sammud lähimasse Photopointi.
Täna käisin Ülemiste poes isegi. Jõulumöll on möödas ja rahvast meeldivalt vähe.
https://www.photopoint.ee/objektiivid/481509-tamron-sp-45mm-f-18-di-vc-usd-objektiiv-canonile
Kalendri järgi ju ongi veel sügis ja tegelikult pole põhjust lume puuduse üle nii vara nuriseda. Ags mina olen sügisest tüdinenud ja ootan juba lumist talve.
Ei ole lihtne noorel kuusel endast mitu korda pikemate mändide keskel. Esialgu.
Mis on pannud ühe puu niimoodi kasvama...
Nagu üle-eelmises postituses mainisin, ei jäänud ka värvid nägemata. Lisaks oli lehtedel ka kerge "suhkrukrae" ümber.
Selliseid, õrna jääkirmega kaetud laukaid võib sügishommikuses rabas vaatama jäädagi. Aga mida aeg edasi, seda vähemaks mustrit jääb.
Tõusev päike teeb oma töö. Lausa silmnähtavalt kaob ilus muster ja järgi jääb peegelsile veepind.
Käisin pühapäeva hommikul Kõrvemaal sügist ja värvi otsimas. Rabast leidsin mõlemat. Laugastel oli kergest öökülmast imeõhuke jääkirme peal.
Küll oli seal ilusaid mustreid! Homme - ülehomme näitan pilti ka. Ei olnud ka värvid kuhugi kadunud.
Üks mu sõber ütles kunagi, et kui tahad sügise teises pooles veel värvilist pilti saada, mine rappa! Nii on. Ka seda värvilist pilti näitan teile lähipäevil.
Siin pildil oleva lauka kaldal pani mind aga mõtlema see vana rabamänd. Kui naisterahva randme jämedune on umbkaudu 80 - 100 aastat vana,
kui vana võib siis see puu olla...
Veel üks meenutus suvest. Sellest samast aiast, kus eelminegi foto tehtud.
Kui ma neid pilte suvel, peale pildistamist vaatasin, ei näinud ma neis midagi erilist. Oli ju aias lilli küll. Pildista palju tahad.
Aga nüüd, kui seda võimalust enam pole ja õues on põhivärvideks kas hall või pruun, tundub see pilt hoopis värvilisem ja kuidagi elavam.
Nii mõnus on suvel roosipõõsa juures seisma jääda ja pisut oodata, vaadata... kuni üks õis sind kõnetab.
Nädal enne Jaanipäeva Saaremal. Hommikul kell 4.10 oli juba nii valge, et sain oma aparaadiga pilti teha.
Sead tulid just paha pealt. Nüüd oli vaja kiiresti varjulisemasse paika jõuda :-)
Pühapäeva õhtul tegin väikese tiiru nendes paikades, kus polnud ammu käinud. Oli meeldiv näha, et oskasin liikuda nii vaikselt, et eriti kedagi ei häirinud.
Isegi metskitse emand ei suutnud uudishimule vastu panna ja selle asemel, et kohe metsa lipata, otsustas enne ikka ära vaadata, kes see nüüd tuleb :)
Kusjuures - meie kohtumiselt esimene lahkuja olin lõpuks mina.
Kui maanteel autoga sõita, ei pane me mööduvaid teetriipe tavaliselt tähelegi.
Läinud pühapäeval sõitsin aga Pärnu - Rakvere maanteel pisut aeglasema sõidukiga ja kohe jäi silma teetriibu
eriline muster. Jäin lausa seisma ja tegin pilti. Ilus. Mitmes mõttes nutikas.
Kuidas keegi varem pole selle peale tulnud? Või polnud siis veel tehnikat, millega seda teha...
Roosna-Alliku ja Paide vahel. Kui satud sealt sõitma, saad oma silmaga näha ja soovi korral käega katsuda :-)
See pilt on vist ilmekas näide sellest, kui raske on kohapeal nähtut sama elavalt pildi peal edasi anda.
Õnneks ütleb pealkiri ära, millega tegu.
Ja ei tahtnud ta ei pildile tulla ega sealt ära minna. Aga ikka on omamoodi tore lambapilt.
Voose, kevad 2012.
Kaks ämbrit marju ja neli tundi. Meie pere saab 25 pudeliga vähemalt 2 aastat läbi. Nüüd võib talvele julgelt vastu minna.
Polnudki varem mahla aurutamisega nii lähedalt kokku puutunud. Ise korjatud marjadest ise aurutatud mahl. Ainult marjapõõsa eest pole ise hoolt kandnud.
Aga küll tulevad ka päris oma marjad. Põõsad tahavad veel väheke kasvada.
Suve lõpu juurde kuulub ikka mahla või moosi tegemine. Seda muidugi juhul, kui on omal marjapõõsad või tunned häid inimesi, kes on nõus enda
marjasaaki sinuga jagama. Meil oli see teine variant. Veel. Tänud tädi Teesile! :-)
