"Ei ilmataadi vastu iialgi ei ole julgend tõsta kätt ma, ei saa nüüd aru ma isegi, miks paneb mind ta nutma."
Mäletate seda laulu? Tegelikult oli laul muidugi sibulast.
Aga täna mööda põldu kõndides valmis mu peas just ilmataadiga variant. Oli põhjust ka - kauaoodatud
talvepuhkus on ammu käes ja päikest pole näinud veel kordagi. Vähe sellest. Sajab peaaegu pidevalt ja tuul
puhub silmist vee välja.
See pilt on aga tänase päeva absoluutne pärl.
Lugesin toas raamatut ja kui silmade puhkamiseks aknast välja vaatasin, oli õunapuu siidisabasid täis.
Lugemine jäi pooleli :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar