Natuke nokitsemist ja valmis

Kastide üles panemine oli samuti keerulisem, kui seda endale ette olin kujutanud.
Mu ainus soov oli, et sel päeval vihma ei sajaks. Isegi mitte nii väga enda
pärast, vaid tööriistade pärast, mis mul kaasas olid. Vihma aga sadas.
Esimese kasti paigaldamise ajal saime isegi padukat.
Mõtlesin, et see ei ole lihtsalt võimalik! Peale selle oli puu all vesi vähemalt
poolde kummikusse. Või natuke sügavam. Nagu rabas ikka.

Peale esimese pesa üles saamist jäi vihm aga tasapisi järgi ja mida kast edasi,
seda kiiremini asi käis - vana maha, uus üles. (Siin pildil paigaldame viimast kasti.)

Kastide vahetamine ise ei võtnudki eriliselt aega. Võib-olla 15 minutit üks vahetus.
Aeganõudev oli auto juurest pesade kohale toomine. Kahekaupa ja üherattalise
aiakäruga, umbes 700 meetrit mööda vihmamärga, libedat laudteed.

Omaette elamus.

Siin on nüüd vist õige koht teha sõber Antile sügav kummardus, kes kogu
selle päeva mulle hindamatuks abiliseks oli.