Kiirustasime, sest kartsime päikesetõusule hiljaks jääda. Tegime õhtul väikese vale arvestuse.
Läksime pika sammuga mööda metsateed. Kui kohal olime, tõdesime, et polnudki vaja nahka märjaks joosta.
Udu oli nii paks, et tundus nagu päike tõuseks hiljem. Lihtsalt seisin, vaatasin ja kuulasin. Hommikust raba ja tema hääli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar