Selline pilt avanes täna, Vabariigi 93. aastapäeval, Hiiumaal mere ääres.
Jälgede järgi võis öelda, et enne mind oli ranna äärde uhutud jäälahmakaid uudistamas käinud paar väiksemat
koera, rebane, metskits, jänes ja erinevas mõõdus inimesed.
Eile toimus Olev Mihkelmaa juhtimisel fotoretk õhtuses Tallinnas. Tore oli. Külm oli.
Minul mitte väga, sest "Antarktika varustus" oli seljas.
Sain ka teada, kuidas sellist mullidega pilti teha. Imelik, et ise polnud selle peale tulnud...
Jah... vahvad asjad ongi tavaliselt lihtsad. Liiga lihtsad, et nende peale tulla.
Seadus ütleb hulkuvate loomade kohta, et see, kes neid toidab, on automaatselt ka nende omanik.
Selle loogika järgi kuulub Saaremaal nii mõnelegi põllumehele 10 - 15 punahirve :)
Möödakäijatel oli väga lõbus. Me ei olnud seal ainukesed pildistajad. Ja koer oli täitsa päris koer.
Just selline. Vaikne, punane. Peaaegu mitte ühtegi autot ei sõitnud. Ainult koolibuss. Selle aasta talvepuhkuse
viimane hommik Hiiumaal. Oli tõsiselt kahju ära tulla.
Seisin seal, tervitasin mõttes tõusvat päikest ja peast käis läbi mõte, kas sellist Eestit me siis tahtsimegi....
Võin öelda, et jah. Just sellist Eestit ma tahtsingi.
Minust vasakul ragises merejää, mille tuul oli randa ajanud...