Detsembrikuine mets sel aastal. Väikestele puudele vist meeldib. Saab värsket õhku hingata ja ennast tuule käes kiigutada :-)
Mulle aga meeldib metsas käies neid väikeseid puu lapsi vaadata ja pildistada. Mõnikord saab neile ka abiks olla.
Alles hiljuti aitasin ühe õige väikese kuusekese uuesti mulda, kes oli mingil põhjusel oma "pesast välja kukkunud".
Ma ei tea päris täpselt, mida sõna "hoiuala" ametlikes dokumentides ja seadusandluses lahti seletatult tähendab.
Tean aga, et eesti keeles võiks üks selle sõna tähendusi olla: koht, mida peab väga hoidma.
Ei tea kas olen viimaste lumerohkete talvedega ära hellitatud või milles asi aga kalendritalve alguse lävel võiks ju küll juba
lumi maas olla. Samas... 2011/2012 aasta talve esimene korralik lumi tuli ka alles jaanuaris. Äkki on tõesti pisut vara veel
viriseda. Aga lund tahaks ikka. Nii mina, kui minu 7-aastane poeg :-)
Talv näitab vaikselt oma nägu. Paar päeva tagasi sadas maha ka esimene lumi. Kõik liikuv, mahlane ja maitsev on jäänud
lume alla või on puukoore vahele peitu pugenud.
Nii saabki näha meil talvituvaid väikelinde üsna tihti inimasustuse läheduses. Tuleb ju vaatamas käia - ehk antakse midagi.
Kas pole tuttav? Nähes suvel sellist taevast, on siililegi selge (mitte et siil rumal oleks), et kohe tuleb suurem sahmakas vihma.
Võiks ju varju minna... aga kui varjualune on nelja ratta peal ja kohe su selja taga, tuleb enne ikka esimesed piisad ära oodata.
Jäädvustamist vajab ka kollaste võilille õite ja sinakashalli taeva vaheline kontrast.
