Hakaboo

 






































"Kui lõppemas on ära järjekordne päev, hakaböö, hakaböö, haka - haka - hakaböö, kuu siis tuleb, kuu siis tuleb, kuu siis tuleb 
taevasse ja särab nagu juust." Lauri Saatpalu sõnad tema ammuse bändi Beep Shop Boys laulust Hakaboo. 
Siin pildil küll kuud ei tule aga öö hakkab. Hakkab selle aasta viimane öö. 
Ilusat aastavahetust ja soovide täitumist uuel aastal, mu sõbrad! :-) 

 

Üks koduke Saaremaal

Pilt ajast, kui Eestis veel lumi kindlalt maas püsis. Veebruar 2012. 

 

Keegi ei istu

Lumi on juba pikka aega maas olnud aga mina kirjutan ikka sellest, kui mõnus on suveööl rabajärve ääres istuda. 
Tegelikult on talv ka tore. Lihtsalt riideid peab rohkem seljas olema. Nii panin minagi ühel õhtul peale tööd vatipüksid jalga 
ja läksin värskesse lumme mattunud kodualevikku pildistama. 
Jäin seisma selle pingi juures, kus suvel pojaga jalutamas käies sageli jalgu puhkame. Ühel hetkel tabasin end mõttelt, 
et talvel ei istu ju siin keegi... 

 

Kakerdi järv viimases loojanguvalguses

Hetk hiljem avanes selja taga just selline vaatepilt. Nii vaikne. Nii rahulik. Ainult üks sõtkas käis vahepeal sukeldumas :-)

 

Rabamänni siluett ja suveõhtune loojang

Olgugi, et mulle meeldib ka lumine talv, läheb seda pilti vaadates mõte ikka suvele, kui ööd olid soojad. 
Võis kasvõi hommikuni rabajärve ääres istuda ja loojangu värve vaadata. 
Vastu hommikut pidi küll ennast pisut pöörama, et päikesetõusu näha. 
Mõnus oli olla ja hea oli mõelda, et mul on nüüd aega - ma ei pea kuhugi minema, ma ei pea midagi tegema... 

Ilus oli minna

Magus valgus oli juba olemas. Olin pisut hiljaks jäänud. Ei tahtnud aga kiirustada ja 
võtsin asja rahulikult. Nii märkasingi, et puude tüved on ilusat värvi. 

 

Kott selga ja minek

Nüüd on päris pikk sõit olnud viljapõllult rabaserva. 11 päeva :-) Aga lõpuks, näe kohal. 
Enne, kui astuma hakkan, tuleb kõik lukud ja konksud üle vaadata, et oleks mugav kõndida ja midagi ei kukuks taskust välja. 

Siis, kui vili valmis...

Peningi külje all, suve lõpus. Teel Kakerdaja rabasse. 
Mida sel päeval seal nägin, sellest juba järgmises postituses ;-)

Need pilvemäed...

Suvine taevas. Vahel on pilved nii selged ja teravate äärtega, et lausa naelutavad vaatama. Jälgid nende liikumist ja kuju 
muutumist. Eriti mõnus on seda teha mõnel heinamaal pikali olles. Siis kui pole kiiret ja sa ei ole ennast kuhugi ära lubanud. 

Üks ei söö

Pole see elu nii lihtne midagi, et istud aga maha ja hakkad ennastunustavalt head - paremat lipsu taha laskma. 
Jah... paljudel inimestel on seda kindlasti raske mõista. Et kuidas siis veel sööma peaks?! 
Valgepõsk lagled ei saa sellist luksust endale lubada, et kõik söövad siis, kui heaks arvavad. Alati on valvurid, kes samal ajal, 
kui teised söövad, silmad lahti hoiavad. Kunagi ju ei tea, millal piilub põõsast rebane või mõni liigi arvukuse reguleerija. 

Plahvatus tiigijääl

Nagu igal aastal, tuli talv jälle ootamatult. Seekord oli kohe eriti hästi ajastatud :-) Õhtul sadas pisut lörtsi ja hommikuks oli 
20 cm lund maas. No eks paistab, kauaks. Meie tiigile on aga külm kerge jääkaane peale teinud. 
Keegi kunstniku käega kodanik läks mööda ja viskas nii muuseas jää peale ka ilusa pildi. Tõesti ilus vise. 

Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb...

...talvetaat peagi toob kaasa lumehanged. 
Oli kunagi üks selline lastelaul. Ilmselt nii mõnedki mäletavad. See viisijupp meenub peaaegu igal sügisel, kui langevaid lehti näen. 

Ovar. Ei orav ikka!

Ühel laupäeval Kadriorus jalutades õnnestus mul üle tüki aja oravat näha. Rõõm oli minupoolne. Ei saanud ka jätta pildistamata. 

 

Metsajõgi. Tarvasjõgi.

Hästi käänuline ja ilus jõeke. Just selline, nagu Fred Jüssi on oma raamatutes kirjeldanud. 

Okkatilk

Hommikul on raske metsas liikuda. Nii palju on vaadata. Ja mida aeglasemalt kõnnid, seda rohkem näed. 
Ja siis ei saa enam üldse liikuda, sest nii vasakul, paremal, kui selja taga tundub olema kõik veel põnevam, kui ees. 
Kui ainult tuul tilga pildistamise ajal oksa ei kõigutaks... :-) 

Sügisene Tarvasjõgi

Tänane, 30. septembri hommik oli vihmane. Alles pealelõunal hakkas päike pilveloori 
tagant vaikselt piiluma. Soojendas maad ja tekkis udu. Läbi udu paistis sügis teistsugune. 

Laupäevasel retkel

Laupäev oli hea päev. Mõnus seltskond, sobilik ilm, parasjagu kõndimist ja mõni ilus pilt ka kirsiks koogi peal. 
Tänud Jaanusele, kes asja organiseeris ning nähtud kohtadest ja taimedest alati midagi huvitavat teadis rääkida. 

Kolmekesi ühel pildil

Sel suvel, pisut enne pulma aastapäeva tuli mõte lasta mõnel oskajal inimesel meist ilusaid pilte teha. Noh, nii aastapäeva 

puhul või nii... Õnneks ei pidanud kaua otsima ja eks omajagu õnne oli ka mängus. Leidsime suurepärase fotograafi - Mari Pukk. 

Kõik käis kuidagi lihtsalt ja kiiresti. Marten sai juba esimeste minutite jooksul kergest häbelikkusest võitu ja hakkas oma 

tavapärase ilmega piltidele jääma. Pildid said ilusad ja kuldpaelaga kinni köidetud paberümbriku sees oleva plaadi peal meile 

päriseks. Plaat on aga omaette väärtus. Plaadi peal pole mitte Verbatimi kiri, vaid meie pere pilt. Kõik oli kokku nii ilus ja meeldiv, 

et soovitan kõigile, kellel on vähegi huvi või põhjust lasta ennast ja oma peret pildistada, võtta ühendust Mariga. 

Cantervilla loss

Veetsime üle - eelmise nädalalõpu Lõuna - Eestis ja meie ööbimiskohaks oli Otepää külje all, Pikajärve külas asuv Cantervilla loss.
Täiesti fantastiline koht. Seda igas mõttes. Kaunis loodus, ajaloo hõnguline maja, super teenindus ja uni parem, kui kodus.
Sügise algus on lossis üsnagi vaikne aeg ja nii oli mul hea võimalus omanikega selle koha ajaloost pisut vestelda.
Maja ja pargi taastamisega on kõvasti vaeva nähtud. Ja tulemus on suurepärane. Kõik, mis vähegi võimalik, taastati algsel kujul.
Millest aga enam asja ei saanud, vahetati võimalikult originaalisarnase uue vastu välja. Peaaegu kogu mööbel majas on antiik
ja isegi taldrikud restoranis pole tavalised valged, vaid selliste kenade maalingutega, nagu eelmise sajandi algul kombeks oli.
Lisaks veel lossi ümbritsev maaliline maastik! Mõnedkümned meetrid eemal asub sel suvel avatud suur laste mängumaa,
kus leiab tegevust ka täiskasvanu. Saab küll väljaspool Tallinnat äri ajada, kui ikka tahta, tekkis mul mõte.




Ka tubades pole mindud kergema vastupanu teed. Sealgi on võimalikult palju
taastatud algsel kujul: põrandad, seinad, mööbel... ja tänu sellele on toas tõepoolest
tunne, nagu oleksid sattunud 19. sajandi lõppu - 20. sajandi algusesse.
Ja kui palju ilusaid maale seinte peal on! Igal pool - fuajees, koridorides, söögisaalis, tubades.
Näiteks meie toa voodis pikutades paistis peeglist tükike vastasseinal rippuvast maalist.
Ilus vaadata. Selle teose autorit võib vaieldamatult kustnikuks nimetada.
Ma kahtlen, kas mina fotokagagi suudaks kauni naise nii nauditavaks pildiks vormistada.

Seened oksal

Sai veel mõned pildid maha langenud puu peal kasvavatest seentest teha ja oligi aeg minema hakata.
Selleks korraks.

Hommik metsas

Oleks nagu udune hommik, eks? Päikesekiired paistavad puu okste vahelt läbi ja
kõik tundub nagu pisut muinasjutuline olema.
Tegelikult polnud selleks muud vaja, kui hommikusöögi lõkke suitsu. Noh, päike pidi
muidugi väljas olema ja kerge tuuleke pidi selle suitsu ka puude vahele, just õigesse
kohta lükkama. Eks natuke õnne oli ka vaja.

Rähni töö

Musträhn ilmselt.

Lõkkepuud

Murdunud puid oli metsaalune täis. Sai lausa valida - kuuske või kaske, leppa või mändi. Andsime siis saele - kirvele kuuma.
Peagi oli tuli üleval, mõne aja pärast ka söed valmis ja Kristiani poolt kaasa tehtud ülimaitsev šašlõkk tulel. Sellest aga ei
saanud pilti teha - süüa oli vaja.

Solidaarsus

Paar järgmist pilti saab olema meie (Erko, Jaanus, Kristian ja mina) kolmepäevasest retkest Alam-Pedja looduskaitsealale.
Retk toimus eelmisel nädalavahetusel ja kuna pildistamiseks plaanitud laupäevast enamus aega sadas, pole ka piltidel eriti
päikesepaistet näha. Aga midagi leidsime siiski. Näiteks Erko uus telk sobis värvitoonilt metsa alla otse kui suhkur kohvisse :-)

Mahlane jänesekapsas

Metsaalused on jänesekapsast täis. Hea hapu suutäis. Veel värskema maitse niigi värskelt nopitud jänesekapsale
annavad äsja sadanud vihmapiisad. Eile, Põltsamaa raba külje all, tuli vihma küll pisut rohkem kui oleks tahtnud.

Harjutamine teeb meistriks

Nädalavahetusel oli võimalus meistri kõrval trummimängu harjutada.

Autoga. Seksikas.

Väikesest peale on mulle meeldinud ilusad autod ja kaunid tüdrukud. Ei mäletagi
enam, kummad enne meeldima hakkasid :-)
Siin pildil on minu silma jaoks esindatud mõlemad.
On tore, et leidub inimesi, kelle meelest tuleb mul pildistamine hästi välja.

Vastasseis

Loodan, et see puu ei jää kunagi päriselt autodele ette. Minu mustikakoht :-)

Tee või kohvi!

Aga ei tee. Teen täna hoopis meega teed. Olgugi, et heast kohvist ei ütle ma samuti ära :-)
Kohviubadest olen tahtnud juba ammu pilti teha. Aga sellega on ikka nii olnud, et kui on aparaat, pole ube ja kui on oad,
pole aparaati. Nüüd siis sattusid mõlemad ühel ajal samasse kohta. Kui saaks siia pildi juurde ka kuidagi selle lõhna lisada...

Pikalehine huulhein

Eestis minu teada ainuke lihasööja taim. Näeb ilus välja ja tõmbab mõningaid putukaid
lausa vastupandamatu jõuga ligi. Kui putukas tema peale maandub, jääb ta muidugi
kohe kleepnõre külge kinni. Ja taim hakkab vaikselt kokku rulluma...

Sõtkad peidus

Järveveest välja ulatuva turbahunniku taga oli kaldalt vaatavate silmade eest hea peidus olla. Kuigi pojad on juba üsna
suured, muretseb ema ikka nende turvalisuse pärast. Pildi tegemise hetkel küll ühtegi jälgijat peale minu seal ei olnud aga
nii igaks juhuks... ikka parem sulgi kohendada, kui seljatagune on kaetud.

Liidrikud rabamännil

Neid jätkus ka puude peale. Ja väga tore, et jätkus. Liidrikud annavad rabale nii mõndagi juurde. Ka silmale ilus vaadata.

Järve ääres

Terve raba on liidrikuid täis. Kuhu ka ei vaataks - ikka jääb mõni silma. Siin tulid kaks tükki vaatama, mida head kolmas on leidnud.
Mõtlesin, et kui kolm tükki juba ühele pildile jääb, peab nende arvukus siin päris suur olema.

Ämmelga kodu

Hommikul ämblikuvõrgud hästi näha. Kaste on niitide peal ja tänu sellele eristub ümbritsevast keskkonnast iga väiksemgi osa.

Udune rabahommik

Olin eile õhtul pikalt üleval ja ühel hetkel märkasin, et väljas hakkab udu tekkima.
Tuli kiiresti valida magusa une ja hommikuse, uduse raba vahel. Valisin muidugi raba. Ise arvan, et tegin õigesti.
Oli, mida vaadata ja pildistada. Kui hästi ma selle aga piltidel edasi oskan anda, eks otsusta järgmise kuue postituse põhjal ise :-)

Avatud külavärava päev Voosel

Praegu, kui mina seda postitust kirjutan, käib tõenäoliselt simman Voosel täie hooga edasi. Tore päev oli.
Ilmaga vedas lausa uskumatult. Ümberringi igal pool sadas ja sadas kõvasti. Külaplatsil oli kaks vihmahoogu.
Esimene tegi lava lauad täpiliseks ja teine, mis saabus paar tundi hiljem, lõi vaid tolmu kinni.
Toimus palju huvitavat. Sai kuumaõhupalliga sõita, käia Vooset tutvustaval jalgsimatkal, vaadata täielikult taastatud vanu
jalgrattaid, osaleda fotokonkurssil jne.
Avasime ka minu esimese fotonäituse "17 kevadist hetke Vosel", mis jääb Voose rahvamajas avatuks vähemalt augusti lõpuni.
Kui huvi on, mine vaata! Rahvamajas on päevasel ajal ikka keegi kohal ja kui kedagi polegi, võta esimesel vastu tuleval inimesel
"nööbist kinni" ja küsi, kuidas sinna saaks. Küll kohalikud juba teavad, kellele helistada :-)

Suvi on mõnus

Oi, kuidas mulle meeldivad need suvised heinapalli põllud! :-)

Puhkehetk

Hea et on selliseid kohti, kus saab silma kinni lasta ja rahulikult sulgi kohendada.

Kaks tulpi

Lihtsalt ilus vaadata.

Kuldking

Väga haruldane lill. Euroopa on puhtaks korjatud või elupaikadele majad peale ehitatud.
Eestis veel mõnes kohas leidub. On II kategooria kaitsealune liik.
Käisime mõned nädalad tagasi Jaanus Järva eestvedamisel ühes Eesti suuremas
kasvukohas, mille pindala oli umbes 60 ruutmeetri kandis. Tõesti, see korteri suurune
lapike on üks suuremaid kasvukohti. Siin ka telefoniga filmitud video kogu retkest.

Jaanituli

Kuulsin täna tabavat ütlemist: kas teate, mille poolest erinevad jaanilaupäeva ja jõululaupäeva õhtu?
Aga selle poolest, et jaanilaupäeval on õhutemperatuur 9 kraadi soojem :-)
Ei ole vist mõtet selle aasta jaanilaupäeva ilma kirjeldama hakata. Kõigil on oma värvikad mälestused.
Eriliselt irooniline on veel see, et üks õhtu varem ja üks õhtu hiljem oli täiesti super ilm. Vähemalt minu kodu juures.
Aga ei jäänud ka tuule ja vihma tõttu Eestimaal jaanituled tegemata. Seal kus mina olin, vähemalt ei sadanud.

Mida arvata Tamron AF 90mm F2,8 Di Macro objektiivist?

Suur suvi on käes ja Photopoint on Tamroni objektiivide testimise taas käima lükanud. Minu fotokotti potsatas seekord
1:1 suurendusvõimega Tamron AF 90 mm F2,8 Di Macro.
Nii selles artiklis olevad pildid, kui kaheksa eelnevat olen just selle objektiiviga teinud. Korralik objektiiv, julgen ma öelda.
Eks seda testimise teemat saab ikka sõprade - tuttavatega ka arutatud, et mis toru parasjagu käes on, kuidas tundub, mida
selle kohta fotoringkondades räägitakse jne.
Samas pajatatakse ka oma kogemustest ja nii mõnigi fotonduses hästi orienteeruv inimene on jaganud mu arvamust. 



Ainuke asi, mis mind veidi häiris, oli aeglane ja tänu mootorile pisut lärmakas automaatne teravustamine. Aga pole probleemi:
äärmiselt mugav on lülitada objektiiv ümber käsitsi teravustamise peale. Lükka vaid teravustamise rõngast ettepoole ja ongi
MF režiimis. Ja kui sujuvalt see käib! Vaatamata sellele, et minu kasutuses olnud toru oli mitmete kasutajate käest läbi käinud.
Ikka töötas :-) Manuaalse teravustamise asendis ilmub nähtavale ka sinine ring objektiivi esiosas. Väike aga asjalik lisa - nii on
kohe peale vaadates näha, et toru on käsitsi teravustamise režiimis.
Veel meeldis mulle piiratud teravustamise funktsioon, mis on mõeldud kasutamiseks automaatse teravustamise korral.
Objektiivi külje peal on väike lüliti, millest saab piirata teravustamise käiku. Kui näiteks pildistad ühel hetkel ainult makrot,
saab selle lüliti abil objektiivi panna teravustama vaid makro vahemikku. Nii ei "saeta" läbi tervet vahemikku. See säästab
aega ja närve. Niipalju siis teravustamisest.
Makro toru üks olulisemaid omadusi on muidugi pildistatava taustast välja toomine. Pean siin silmas tausta udusust ja pehmust
või nagu praegu meeldib kõigil selle kohta öelda - bokeh´i. No on äge sõna, kas pole? Tausta pehmuse kohta, kuidas iganes
seda ka ei nimeta, pole mul samuti ühtegi halba sõna öelda. 



Kui pildistada nüüd päris lähedalt, kuskil seal lähima teravustamise piirimail, jäävad objektist juba 5 cm tagapool asuvad
asjad makrolikult udused. Teame ju kõik, kui kaugel on teineteisest tordi peal olevad maasikad. Ma pean silmas ikka korralikku,
ise tehtud ja endale söömiseks mõeldud maasikatorti. Kuid kes oleks osanud arvata, et vaatamata pesule on maasikad siiski
karvaseks jäänud :-) Palja silmaga ma seda ei näinud.



Tausta udusus on minu silma jaoks ka piisavalt ühtlane. Seetõttu sobib Tamroni 90 mm makrotoru suurepäraselt ka portree
pildistamiseks. Allpool on poisist üks näidispilt ka. Kuna aga tegu on juba 90 mm-se fookuskaugusega, peab stuudios pildistades
olema selja taga ruumi, et vajadusel taganeda. Õues ilmselt seda probleemi ei teki.
Kui juba õue jutuks läks: päikesevarjukit poleks sellele torule vist vajagi. Mind üllatas see, kui sügaval korpuses on esilääts.
Kui veel varjuk ka külge panna, võib vist peaaegu vastu päikest pildistada. No ok, huvitavamate võtete saamiseks võib vastu
päikest nii või teisiti pildistada aga selle objektiiviga ei teki ilmselt kunagi "päikesejänkusid." 



Ega siis makro objektiiv ainult lähedalt ja väikeste asjade pildistamiseks ole. Vabalt võib proovida maastikku või mõningaid
kaugemaid objekte. Soovitud kompat pole fikseeritud fookuskaugusega muidugi nii kerge leida kui suumobjektiiviga.
Samas pead rohkem pea tööle panema, et hea kompositsiooniga pilte tuleks. Ja see arendab.



Mis veel? Hind muidugi. Praegu saad Photopointist kõnealuse kätte, kui ulatad üle leti 449 eurot.
Pakun, et see on igati mõistlik hind sellise objektiivi eest.



Kokkuvõtteks võin öelda, et kui on plaanis endale makro objektiiv soetada, tasub ühe variandina tõsiselt kaaluda ka Tamronit.
Selle raha eest on siin objektiivi rohkem kui küll.
Üks hea asi veel - seda sama toru saad nii Canonile, kui Nikonile Photopointist laenutada ja siis "oma naha peal" katsetada.
Praegu on ju parim aeg lillede pildistamiseks. Ostke või laenutage ja siis pildistage, pildistage, pildistage!