Kaunis rabajärve kallas

Juuli teine pool. Siis, kui ööd polnud veel päris mustad ja igal hommikul paistis päike. Hommikupäikese käes oli täitsa mõnus istuda ja hilissuvist 
rabavaikust kuulata. Päeva peale läks temperatuur muidugi hulluks. Aga selleks ajaks olin mina juba kodus  :-)  

Pisut enne jää sulamist

Ma loodan, et mitte ainult Kakerdi järvel ei hakka jää sulama, vaid ka siin, minu blogis. 
Kevad on käes ja teoreetiliselt peaks ilmad iga päevaga ilusamaks minema... aga küll lähevad ka! 
Selle pildi tegin märtsi viimastel päevadel Kakerdaja rabas. Laugastel oli veel õrn jääkiht peal, mida kattis omakorda vesi. Väga kutsuv liuväli! 
Aga kallastest oli juba lahti sulanud... 

Rabamännid hommikuvalguses

Suve teises pooles tehtud päikesetõusu retk Kakerdaja rappa. 
Jäi silma rida suuremaid mände, mis hommikuses valguses ja udus paistsid nii teistsugused, nagu nad veel kunagi paistnud ei ole. 
Pildistasin ja tundsin rõõmu sellest, et vahel on fotokas ka õigel ajal kaasas  :-) 

Läbi udu päikesetõus rabajärve kohal

See pilt on vist ilmekas näide sellest, kui raske on kohapeal nähtut sama elavalt pildi peal edasi anda. 
Õnneks ütleb pealkiri ära, millega tegu. 

Talvine Kakerdaja

Kes on käinud, see tunneb ära. 
Aga vaatamata sellele, et olen seal ise mitu korda käinud, on Kakerdi järve äärne istumiskoht talviti kuidagi teistsugune. No tegelikult on kogu 
raba teistsugune. Ma ei mõtle ainult lund ja sellest tulenevat erinevust. Seal oleks nagu midagi veel. Võib-olla see vaikus... 

Rabarada

Aeg-ajalt meeldib mul laudteele kõhuli visata ja vaadata maailma näiteks rebase vaatenurgast. Võb-olla on kohatu võrdlus aga linnatänaval seda 
igal ajal teha ei saa - sügisel, kevadel ja pahatihti ka talvel on linnatänavad nii mustad, et riideid ilmselt enam puhtaks ei saakski. Häirib inimesi ka. 
Rabas ei hakka keegi silmi pööritama, kui üks vend on laudteel kõhuli, fotokas käes. Riidedki jäävad puhtaks. Tõenäoliselt isegi küsitakse, mida 
huvitavat pildistan. Aga ei tulnud sinna kell 5.30 kedagi :-) 

Kas tuleb samasugune?

Üks lumine pilt lume maha tuleku puhul. 
Ehk teeb selgi aastal looduse- ja fotosõprade rõõmuks metsa lumiseks... 

Tuleb. Läbi udu.

Kiirustasime, sest kartsime päikesetõusule hiljaks jääda. Tegime õhtul väikese vale arvestuse. 
Läksime pika sammuga mööda metsateed. Kui kohal olime, tõdesime, et polnudki vaja nahka märjaks joosta. 
Udu oli nii paks, et tundus nagu päike tõuseks hiljem. Lihtsalt seisin, vaatasin ja kuulasin. Hommikust raba ja tema hääli. 

Udukaar

Kui taevasse mingi kaar tekib, on see tavaliselt vikerkaar. Minu üllatuseks ilmus hommikul, kui rabas hakkas udu hajuma, maapinna kohale hoopis udukaar. 

Suur Vanker, rabajärv ja virmalised

Veel üks pilt üleeilsest õhtust Kakerdaja rabas. Oli, mida pildistada. 

 

Virmalised järve taga

Eile õhtul läksin kahe sõbraga rabasse, et jäädvustada mälukaardile mõned kaadrid udusest ja kuuvalgest augusti ööst. 
Meile pakuti aga enamat, kui oskasime oodata. Virmalisi. Lausa silmaga nähtavaid virmalisi. 

Sõtkaemandad

Sõtkad on kohal juba tükk aega, aga alles täna varahommikul oli mahti neid ise vaatama minna. Ettevaatlikud, nagu ikka. 
Huvitav... pesakastid on ikka veel tühjad aga igal suvel on ometi pojad järve peal. 
Kus see õõnespesitseja siis oma pojad välja haub? 

 

Kakerdi järv viimases loojanguvalguses

Hetk hiljem avanes selja taga just selline vaatepilt. Nii vaikne. Nii rahulik. Ainult üks sõtkas käis vahepeal sukeldumas :-)

 

Rabamänni siluett ja suveõhtune loojang

Olgugi, et mulle meeldib ka lumine talv, läheb seda pilti vaadates mõte ikka suvele, kui ööd olid soojad. 
Võis kasvõi hommikuni rabajärve ääres istuda ja loojangu värve vaadata. 
Vastu hommikut pidi küll ennast pisut pöörama, et päikesetõusu näha. 
Mõnus oli olla ja hea oli mõelda, et mul on nüüd aega - ma ei pea kuhugi minema, ma ei pea midagi tegema... 

Ilus oli minna

Magus valgus oli juba olemas. Olin pisut hiljaks jäänud. Ei tahtnud aga kiirustada ja 
võtsin asja rahulikult. Nii märkasingi, et puude tüved on ilusat värvi. 

 

Kott selga ja minek

Nüüd on päris pikk sõit olnud viljapõllult rabaserva. 11 päeva :-) Aga lõpuks, näe kohal. 
Enne, kui astuma hakkan, tuleb kõik lukud ja konksud üle vaadata, et oleks mugav kõndida ja midagi ei kukuks taskust välja. 

Udune rabahommik

Olin eile õhtul pikalt üleval ja ühel hetkel märkasin, et väljas hakkab udu tekkima.
Tuli kiiresti valida magusa une ja hommikuse, uduse raba vahel. Valisin muidugi raba. Ise arvan, et tegin õigesti.
Oli, mida vaadata ja pildistada. Kui hästi ma selle aga piltidel edasi oskan anda, eks otsusta järgmise kuue postituse põhjal ise :-)

Rüüt rabamaastikul

Selline vahva tegelane. Liikus ettevaatlikult rabataimede vahel, nagu luuraks kedagi. Kõndis paar sammu, siis
jooksis järgmise künka või puu taha, ootas seal paarkümmend sekundit ja läks jälle edasi. Nii ta seal käis
järveni ja tagasi. Lennata talle vist eriti ei meeldi :-)

Hommik rabajärvel

Mitte ühtegi inimese häält. Ainult kaugemal külas üks koer ei saa rahu.
Kell on viis läbi viis minutit. Kohe tõuseb päike. Rabas hakkab elu käima. Udu seest ilmub välja sõtkapaar, minust
paarikümne meetri kaugusel toimetab rüüt. Pole teda nii lähedalt näinudki. Päris minu kõrval laulab rabakonn
oma pulmalaulu. Püüan vaikselt salvestada ja teda mitte segada. Vist õnnestus.
Kaugemalt kostub ka sookurgede hääli...

Jälle puu otsas

Kui olime murdunud puu otsast pesakasti kätte saanud, selle teisele poole raba vedanud ja uue puu otsa üles
pannud, saime aega ka väikeseks piknikuks. Arvole siinkohal sügav kummardus ja tänud abi eest.
Minu väike sõbrake arvas aga, et ta pole kunagi nii maitsvat juustu võileiba söönud :-)