Ilus vaadata. Hea kuulata. Mõned on päris julged. Lasevad lausa paari - kolme meetri peale.
Hästi tore on jälgida, kuidas see väike linnuke kogu hingest oma laulu laulab ja laulu lõpus ennast isegi pisut ettepoole kallutab.
Et laul ikka võimalikult kaugele "lendaks" ja vindipreilidele teiste isaste omast kõlavam tunduks.
Meenuvad sõnad Ivo Linna lauldud laulust "Läänemere lained":
rändamisest väsind koju tahan ma, vana kase alla heita puhkama. Vana kase kohin mulle jutustab, ennemuistseid aegu meelde mul tuletab.
Veel üks pilt laupäevaselt retkelt. Paari nädala pärast avaneb siit hoopis teistsugune vaade.
Laupäevaselt, meeldiva seltskonnaga tehtud fotoretkelt Jänijõe ümbrusest.
Tuli tomati isu. Ka tomati pildistamise isu.
Head emadepäeva ja lõhnavaid lilli kõigile emadele ja ka neile, kes kohe - kohe on emaks saamas ;-)
Selline vahva tegelane. Liikus ettevaatlikult rabataimede vahel, nagu luuraks kedagi. Kõndis paar sammu, siis
jooksis järgmise künka või puu taha, ootas seal paarkümmend sekundit ja läks jälle edasi. Nii ta seal käis
järveni ja tagasi. Lennata talle vist eriti ei meeldi :-)
Mitte ühtegi inimese häält. Ainult kaugemal külas üks koer ei saa rahu.
Kell on viis läbi viis minutit. Kohe tõuseb päike. Rabas hakkab elu käima. Udu seest ilmub välja sõtkapaar, minust
paarikümne meetri kaugusel toimetab rüüt. Pole teda nii lähedalt näinudki. Päris minu kõrval laulab rabakonn
oma pulmalaulu. Püüan vaikselt salvestada ja teda mitte segada. Vist õnnestus.
Kaugemalt kostub ka sookurgede hääli...
Selline ehtne Eesti maakodu. Kevade soojus, linnulaul, päikesepaiste ja õue peal õitsvad ülased...
Niisuguses kohas elaks või ise.
