Hull lidumine

Hirm on see, mis rebase araks teeb. See rebs kartis kohutavalt mööda sõitvaid autosid.
Kolm tundi ei tulnud ühtegi. Ja siis, kui kavalpea välja ilmus, tuli ka auto.

Läbipääsu koht

Jänese jäljerida. Oli öösel aias vaatamas käinud, kas söögipoolist ka leidub. Mis muud asja tal ikka oli.
Isegi okastraat ei pea kinni. Aga miks peakski, kui selle alt mahub sirge seljaga läbi käima ja kõht on tühi?
Ometi on valitud läbi lipsamiseks kindel koht...

Sinitihane

Ei tulnud jõulutervituse meisterdamiseks vaimu pääle.
Küll aga meenus, et eksponeerimist ootab üks sinitihase pilt. Teda võib kahtlemata talvelinnuks nimetada,
olgugi, et ta elab meil aasta ringi. Talvel hakkavad sinitihased lihtsalt paremini silma.
Ei saa ju jääda märkamatuks värvipallike valgel taustal.

Elu näinud kass

Kohtasin teda sel suvel lennujaama juures. Mul endal on ka kass. Võib-olla seetõttu jäi ta mulle silma ja ma
pidasin vajalikuks temast pilti teha. Tekkis igasugu mõtteid... mismoodi ta näiteks talve üle elab jne.
Vahel hommikuti tööle minnes vaatan oma kassi, kes diivanile mõnusasti magama jääb. Olen siis mõelnud, et
küll oleks hea praegu ise kass olla. Seda kassikest vaadates aga sellist mõtet ei tulnud.

Minu lemmik

Üleeile käisin kommipoest läbi ja ostsin üle tüki aja oma lemmik komme.
Eile õhtul oli väga mõnus istuda akna peal, Monikat vaadata ja kommi süüa :)

Metskits lumes

Veeresin vaikselt mööda metsavahe teed ja ühtäkki nägin, et mind jälgivad suured, uudishimulikud silmad.

Sõtka pesakastide vahetamine Kakerdi järve ääres

Üle-eelmisel nädalavahetusel, täpsemalt 13. novembril, jõudis lõpule minu kaua-aegne ettevõtmine -
- Kakerdaja rabas vanade sõtka pesakastide välja vahetamine uute vastu.

Kui algul tundus, et erilisi probleeme ei tohiks sellega tekkida ja projekti kogumaksumus ei ületa ilmselt 500 krooni
ehk u. 32 eurot, siis sai juba materjali otsima hakates selgeks, et kõik ei suju alati nii nagu plaanitud.

Oma kodu juures asuvas puidufirmas, kus ma tavaliselt käinud olen, ütles müüja, et sa sõbrake oled nüüd vist
küll paraja ämbri sisse astunud? 25 cm laiusega laud on ainult eritellimus. Standardmõõdud lõppevad 20-ga.
Minul oli aga just 25-st vaja. Õige materjali leidmisel aitas mind aga hädast välja mu hea töökaaslane Jüri.
Ilma tema abita ei oleks kasti seinad kindlasti ühest tükist olnud.

Väiksemaid ja suuremaid muresid oli teisigi. Aga heade inimeste abiga sai nendestki üle.

Materjalist said kastid Virgo osava käe all, kel Ääsmäel oma puit-toodete tehas ja rahaliselt pani õla alla sõber Arvo. 

Natuke nokitsemist ja valmis

Kastide üles panemine oli samuti keerulisem, kui seda endale ette olin kujutanud.
Mu ainus soov oli, et sel päeval vihma ei sajaks. Isegi mitte nii väga enda
pärast, vaid tööriistade pärast, mis mul kaasas olid. Vihma aga sadas.
Esimese kasti paigaldamise ajal saime isegi padukat.
Mõtlesin, et see ei ole lihtsalt võimalik! Peale selle oli puu all vesi vähemalt
poolde kummikusse. Või natuke sügavam. Nagu rabas ikka.

Peale esimese pesa üles saamist jäi vihm aga tasapisi järgi ja mida kast edasi,
seda kiiremini asi käis - vana maha, uus üles. (Siin pildil paigaldame viimast kasti.)

Kastide vahetamine ise ei võtnudki eriliselt aega. Võib-olla 15 minutit üks vahetus.
Aeganõudev oli auto juurest pesade kohale toomine. Kahekaupa ja üherattalise
aiakäruga, umbes 700 meetrit mööda vihmamärga, libedat laudteed.

Omaette elamus.

Siin on nüüd vist õige koht teha sõber Antile sügav kummardus, kes kogu
selle päeva mulle hindamatuks abiliseks oli. 

Vanad

Vanad kastid, või siis õigemini - selle, mis nendest järel oli, vedasime endaga kaasa. Ei jätnud neid parkla juurde
lõkkeplatsile tule tegemiseks. Nii igaks juhuks. Ja kuidagi vale tundus see ka.

Siin pildil on kaks kõige tervemat kasti, mis elasid üle ka puu otsast alla kukkumise. Ühes oli sel aastal isegi keegi
vist pesitsenud - pesa vooderdus oli kuidagi ilus, pehme ja suhteliselt värske väljanägemisega.

Vanade kastide kohta sain Fred Jüssi kaudu teada, et need oli teinud üks tark loodusemees oma pensionipõlves.
Kahjuks ei õnnestunud mul tema nime kuidagi teada saada, Fred ka ei mäletanud enam.

Ütles vaid niipalju, et kui tema oli 15-aastane, oli see mees Alavere koolis õpetaja olnud.
Mul oleks temalt palju küsida olnud....

Märgistatud ikka ka

Meeldivaks üllatuseks vanade pesakastide juures olid kuu ja aastaarv, mis
kahele paremini säilinud kastile sisse olid märgitud. Ma eeldan, et need
kaks olid kõige uuemad. Teised olid alla võttes nii puded, et kippusid käte
vahel ära lagunema. Ei tea, mis ajast need veel olla võisid. Seal kuupäevi
märgitud ei olnud. Aga juba 27 aastat on ühe pesakasti kohta väga hea
tulemus. Kas meie buumi ajal ehitatud majad ikka peavad nii kaua vastu?

Kokkuvõtteks võin öelda, et aega läks kordades rohkem, kui algul arvestasin
ja rahaga oli umbes sama - plaanitust kolm korda enam. Ja kõik ei sujunud
nii, nagu plaanisin. Lisaks olin selle paigalduspäeva õhtuks nii väsinud, et
sellist tunnet ei mäletanudki enam.
Kõik oleks nagu halvasti... aga ei!

Sellest ettevõtmisest sain kulbiga tarkust juurde, kastid viimasel hetkel üles
ja rahulolu hinge - valmis sai!

Kevadel ootavad pikast lennust väsinud sõtkaid uued kodud.
Ja selle üle on mul tõeliselt hea meel.

Noh, kui nad sellest uuest kodust muidugi lugu peavad :)

Linna lind

Leidsin vähe vanemate piltide seast - suve alguses Kadrioru tiigi ääres.

Vaade rõdult 1

Täna oli ilus hommik. Kui olin tähtsaima hommikuse toimetusega valmis saanud, vaatasin aknast välja.
Esimene lume moodi lumi! Ülivahva! Kõik oli ilus ja valge - uni oli kohe läinud ja mõte hakkas tööle, et kuhu nüüd minna.
Enne kuhugi minemist otsustasin aga linnupetet võtta. Olin just kohvi valmis saanud, kui ilm muutus...

Vaade rõdult 2

... ja selline vaade avanes 15 minutit hiljem. Aga ikka olin rõõmus - lund tuleb juurde!

Isa süles, 1979

Seda mere ääres käimist ma ise ei mäleta. Küll aga on hästi meelde jäänud see armas, valge Sapakas.

Viru tänav

Veel üks pilt koolituselt. Ei saa just tihti kaamerat statiivilt võtmata mööda
vanalinna ringi käia.
Tallinn on pimedas ilus. Eriti veel talvel, lumega.

Öises linnas

Eile toimus fotoretk "Tallinn pimedas." Oma suureks üllatuseks kohtasin seal ühte oma vähestest tuttavatest,
kes samuti tegeleb pildistamisega. Üllatus ja taasnägemise rõõm oli mõlemapoolne.
Nii sai tarkuseterade kogumise vahel ka teineteisest paar pimeda linna pilti tehtud. Sirtsu idee, minu klõps.

Mõnusat lugemist

Ja riiuli peal reas seistes pakuvad ka silmailu.

...ja seejärel öö

Suur Vanker säras.

Vaikselt tuli õhtu...

Ja siis alles ilusaks läks. Pildistada tuli aga ruttu, sest laukad hakkasid
aurama ja objektiivi klaas läks uduseks. Lõpuks tuli ikkagi fotokale müts
pähe panna. Ise olin siis kapuutsiga :)

Laupäevane Soomaa retk

Sügis on käes. See on ilmselt silma hakanud ka kõige loodusevõõramale inimesele.
Õues on aga hommikuti tunda isegi juba talve lõhna. Olgugi, et kalendri järgi hakkas sügis alles kaks nädalat tagasi.
Laupäev oli aga uskumatult ilus. Päike, hommikune udu, mõned pilved, värviline metsaalune... mis veel tahta.

Ranna Ella

Kuju õige nimi on aga "Tuules". Ranna Ellana on ta rahva seas tuntud.
Tartu skulptor Aulin Rimm valmistas esimese kuju 1975. aastal kipsist ja see kannab tema loomingus järjenumbrit 171.
Hiljem, 1989. aastal, valas ta tulevase Ranna Ella hiidlaste jaoks ka pronksi. Raudne naine. Kogu aeg on ta seal.
Nii suvel, kui talvel. Ei karda kuuma ega külma. Tore on teda seal kivil istumas näha, kui Hiiumaale lähen.
Silmapaistvam istumiskoht tehti talle alles hiljuti, nii umbes paar aastat tagasi, sadama põhjaliku uuendamise käigus.

Hiidlaste naljad :)

See on küll vana nali aga meile tundus kadakatüve viilu peal serveerituna jälle päris naljakas. Ja nii me ostsimegi tükikese Hiiumaa
loodusest naise vennale sünnipäeva kingiks. Talle ka meeldis.

Kõpu tuletorn

Siia meid sisse ei lastud. Ei lastud kedagi. Hooaeg oli juba läbi.
Piletimaja aknaruudul oli kiri, et ootame teid järgmise aasta mais.
Mis siis ikka - jäi see trepp seekord ronimata.
Kes sees on käinud, teab millest jutt :)

Üks Tohvri tuletornidest

Oleme Hiiumaal. Esimene õhtu. Ilm on mõnusalt sügisene.
Siit edasi tuleb liivarand ja ilmasõja-aegsed kaitserajatised.
Rannas polnud peale meie kedagi.
Kaitserajatiste jaoks tuleb rohkem aega võtta. Üksinda.

Hiiumaale, vihma kätte

Selleks ajaks, kui kohale jõudsime, oli vihm juba üle läinud.
Aga korralikust vihmast ei jäänud me siiski ilma. Hiljem saime. Mulle meeldis.

Õunake

Väike sõbrake võttis lasteaia õue pealt ilusa õuna kaasa ja ütles emmele üle andes:
"Ma võtsin selle õuna kaasa, et sa saaksid õunakooki teha!"
Emme, tõelise eestlasena, ei näidanud muidugi oma heameelt välja aga oli näha, et lapse kiitus tema
ülimaitsva õunakoogi aadressil tegi peale rasket tööpäeva ta meele siiski rõõmsamaks.

Sajaga

Varsti enam ei tohi...
Sajaga sõita, ma mõtlen.
Möödasõitu vast ära ei keelata :)

Sügistaevas

Just niisugust taevast saab sügiseti üsna tihti näha. Tuleb vaid võtta aega ja seda vaatamas - pildistamas käia.

Kiire vend

Erilised siblijad need oravad. Siuh siia, siuh sinna. Omaette tegu on sellist tegelast pildile saada.
Ka see pole perfektne jäädvustus. Aga vähemalt hüppe pealt. Mulle meeldib :)

Vili on koristatud

Tõepoolest, nüüdseks on vist juba kõik põllud tühjad.
Sügise meeleolu hakkab vaikselt tekkima. See ei ole aga üldse kurbusega öeldud.
Tulevad suurte pilvedega taevavaated, värvilised lehed ja missugused ööd!
Noh, kui muidugi taevas selge on :)

Armastusega tehtud

Käisin koos perega mõni aeg tagasi ühes kesklinna popimas kohvikus. Kõik oli kena - sisustus, vaade linnale,
mõnusad pehmed toolid, millel istudes ei hakka pepu higistama, piisavalt ruumi, värsket õhku jne.
Kohv oli samuti elamus omaette. Nägi nii ilus välja, et kahju jooma hakata ja maitses hästi.
Ma ei tea, äkki oli asi meie täis kõhtudes ja palavas ilmas aga koogid jäid meil pojaga lõpuni söömata...
See aga ei tähenda, et ma sinna uuesti ei läheks.

Isaga draakonil

Kui ütlesin kodus, et lähen oma uue varjetelgi algmaterjali katsetama, oli mu väike sõbrake kohe valmis kaasa
tulema. Nii me seal siis istusime. Enamus aega muidugi telgis ja ikka päris tükk aega. Isegi metssigu nägime
aga pildistada ei jõudnud. No nagu ikka. Kuid sellegipoolest oli tore. Ajasime juttu ja lesisime niisama.
Kui pimedaks hakkas minema, läksime koju, et emme ei muretseks.

Kadakatäks leetputkel

Istus teine nii toredasti tee ääres. No kuidas ma siis ei pildista. Lihtsalt lähengi niisama mööda või?
Vahvad tegelased need kadakatäksid. Üsna julged ja uudishimulikud. Kui mõneks ajaks nende maa-alale
seisma jääd, on nad varsti platsis, et uurida ja hinnata kas oled ka ohtlik tüüp.

Tartu mnt. peale vihma

Pühapäeva õhtul jooksime pojaga kiiresti autosse, kui oli selge, et suuremaks sajuks läheb.
Meile mõlemale meeldib vihmaga sõita :) Muidugi oli mul ka pildisoov. Vihm oli aga nii tugev, et isegi Statoilis,
katuse all ei raatsinud fotokat välja võtta. Nii sõitsimegi kodu poole tagasi ja tegime sillalt paar vihmase
maantee pilti. Selleks ajaks oli Patika sillal juba sadu järgi jäänud.

Ilus tüdruk, kole maja

Omapärane katsetus. Aga mulle meeldib.

Päästerõngad

Tiigi peal olid lastest ainult päästerõngad järgi. Lapsed oli tuppa sööma läinud.

Kohanimed...

Kui sõita mööda Eestit ringi, hakkavad silma igasugused vahvad kohanimed.
Üks nendest on selline.

Mina ise, aastal 1982

Mu isale meeldis ka pildistada. Äkki on see pärilik?
Muuseas, seda särki ma mäletan! :)

Vana ja uus

Selline kontrastne pilt avaneb keskturule sisse astudes.
Ma jäin kohe korraks seisma ja vaatama, sest kohapeal tuleb Swissotel
kordi tugevamalt esile, kui siin pildi peal.
Rahvast oli vaatamata ülipalavale ilmale palju ja kõik möödujad vaatasid
ka, et mida ma seal siis näen.

Ametiauto

Puudu on vaid kaabude ja vöömantlitega mehed.

Hiline raps

Üldiselt on vist enamustel põldudel juba raps ära õitsenud. Tänu oma tuttavale - Jaanile, leidsin ma ühe koha,
kus sai veel kollast pilti teha :)

Hiireviu

Kodust mitte väga kaugel on üks põld, kus juba aastaid on suveti heinapallid ja heinapallide peal hiirtele
jahti pidamas hiireviu. Sel aastal on viusid kaks. Teine oli aga liiga kaugel, et pildile mahtuda.

Suvehommik heinamaal

Oi kuidas mulle meeldivad suvehommikud! Tund - poolteist enne päikesetõusu - kui mõnus aeg... kaste,
jahedus - ainult +15C päevase +33 asemel, lootus näha põtra jne. Kui ainult magamiseks ka aega jääks...
Ehk pikkadel, pimedatel sügisõhtutel, kui tähtede pildistamisest aega üle jääb.

Metsa veeren väike maja

Teisipäeva hommik. Kell saamas kohe pool viis. Aga mina olin juba Kehra ja Kose vahel.
Ikka kasutamas ära ilusat valgust - mis muud. Üks armas maja oli tee ääres.

Tuli tibusid näitama

Eks ole ju niimoodi ilus mõelda. Tegelikult on asi palju lihtsam - pardid on harjunud inimeste käest saia saama.
Ja nüüd piisab vaid tiigi äärde istumisest, kui pardid on kohal ja vahel tulevad lausa veestki välja.
Pole asi ei uues fotokas ega poegade näitamise vajaduses :)