Üks maas

Miks just see puu?
Äkki sellepärast, et muidu oleks pesakaste liiga tihedalt olnud? Looduslik valik?
Iga halb asi on millegipoolest ka hea. Siin on heaks küljeks see, et mul nüüd
kergem kast puu küljest kätte saada ning uude kohta toimetada. Esmapilgul
tundub ka, et jäi terveks. Uus kohtki on välja valitud. Peaaegu inimtühi,
vaikne ja rahulik ka nädalavahetustel.

Tänasest pruun

Täna oli eriliselt ilus ja pesakastide pruunistamiseks väga hea ilm. Jõudsin alles paar tundi tagasi koju.
Kui nüüd kõik muu sobib, peaks kevadel sõtkad sisse tulema. Selle taha, et peaskastid ebaloomulikku värvi on,
ei tohiks enam asi jääda. Tõenäoliselt muutuvad kevadeks veel loomulikumaks.
Kui aga vaadata seda rahvahulka, mis igal päikesepaistelisel nädalavahetusel Kakerdaja rabast läbi käib...
no eks kevadel paistab.
Siin väike meenutus peaaegu aasta tagusesse aega, kui uued kodud said üles pandud.

Sõtka pesakast

Käisime sõbraga eelmisel laupäeval oma sügisel tehtud tööd üle vaatamas.
Kõik oli korras.
Samas oli ka huvi, et kas järv hakkab juba lahti sulama. Aga ei midagi.
Isegi mingisuguseid lahti sulamise tunnuseid ei paistnud.
Muidugi polnud kohal ka ühtegi veelindu.
Üle jää läksid veel üsna värsked inimeste jäljed. Hullud. Mõtlesime meie.

Sõtka pesakastide vahetamine Kakerdi järve ääres

Üle-eelmisel nädalavahetusel, täpsemalt 13. novembril, jõudis lõpule minu kaua-aegne ettevõtmine -
- Kakerdaja rabas vanade sõtka pesakastide välja vahetamine uute vastu.

Kui algul tundus, et erilisi probleeme ei tohiks sellega tekkida ja projekti kogumaksumus ei ületa ilmselt 500 krooni
ehk u. 32 eurot, siis sai juba materjali otsima hakates selgeks, et kõik ei suju alati nii nagu plaanitud.

Oma kodu juures asuvas puidufirmas, kus ma tavaliselt käinud olen, ütles müüja, et sa sõbrake oled nüüd vist
küll paraja ämbri sisse astunud? 25 cm laiusega laud on ainult eritellimus. Standardmõõdud lõppevad 20-ga.
Minul oli aga just 25-st vaja. Õige materjali leidmisel aitas mind aga hädast välja mu hea töökaaslane Jüri.
Ilma tema abita ei oleks kasti seinad kindlasti ühest tükist olnud.

Väiksemaid ja suuremaid muresid oli teisigi. Aga heade inimeste abiga sai nendestki üle.

Materjalist said kastid Virgo osava käe all, kel Ääsmäel oma puit-toodete tehas ja rahaliselt pani õla alla sõber Arvo. 

Natuke nokitsemist ja valmis

Kastide üles panemine oli samuti keerulisem, kui seda endale ette olin kujutanud.
Mu ainus soov oli, et sel päeval vihma ei sajaks. Isegi mitte nii väga enda
pärast, vaid tööriistade pärast, mis mul kaasas olid. Vihma aga sadas.
Esimese kasti paigaldamise ajal saime isegi padukat.
Mõtlesin, et see ei ole lihtsalt võimalik! Peale selle oli puu all vesi vähemalt
poolde kummikusse. Või natuke sügavam. Nagu rabas ikka.

Peale esimese pesa üles saamist jäi vihm aga tasapisi järgi ja mida kast edasi,
seda kiiremini asi käis - vana maha, uus üles. (Siin pildil paigaldame viimast kasti.)

Kastide vahetamine ise ei võtnudki eriliselt aega. Võib-olla 15 minutit üks vahetus.
Aeganõudev oli auto juurest pesade kohale toomine. Kahekaupa ja üherattalise
aiakäruga, umbes 700 meetrit mööda vihmamärga, libedat laudteed.

Omaette elamus.

Siin on nüüd vist õige koht teha sõber Antile sügav kummardus, kes kogu
selle päeva mulle hindamatuks abiliseks oli. 

Vanad

Vanad kastid, või siis õigemini - selle, mis nendest järel oli, vedasime endaga kaasa. Ei jätnud neid parkla juurde
lõkkeplatsile tule tegemiseks. Nii igaks juhuks. Ja kuidagi vale tundus see ka.

Siin pildil on kaks kõige tervemat kasti, mis elasid üle ka puu otsast alla kukkumise. Ühes oli sel aastal isegi keegi
vist pesitsenud - pesa vooderdus oli kuidagi ilus, pehme ja suhteliselt värske väljanägemisega.

Vanade kastide kohta sain Fred Jüssi kaudu teada, et need oli teinud üks tark loodusemees oma pensionipõlves.
Kahjuks ei õnnestunud mul tema nime kuidagi teada saada, Fred ka ei mäletanud enam.

Ütles vaid niipalju, et kui tema oli 15-aastane, oli see mees Alavere koolis õpetaja olnud.
Mul oleks temalt palju küsida olnud....

Märgistatud ikka ka

Meeldivaks üllatuseks vanade pesakastide juures olid kuu ja aastaarv, mis
kahele paremini säilinud kastile sisse olid märgitud. Ma eeldan, et need
kaks olid kõige uuemad. Teised olid alla võttes nii puded, et kippusid käte
vahel ära lagunema. Ei tea, mis ajast need veel olla võisid. Seal kuupäevi
märgitud ei olnud. Aga juba 27 aastat on ühe pesakasti kohta väga hea
tulemus. Kas meie buumi ajal ehitatud majad ikka peavad nii kaua vastu?

Kokkuvõtteks võin öelda, et aega läks kordades rohkem, kui algul arvestasin
ja rahaga oli umbes sama - plaanitust kolm korda enam. Ja kõik ei sujunud
nii, nagu plaanisin. Lisaks olin selle paigalduspäeva õhtuks nii väsinud, et
sellist tunnet ei mäletanudki enam.
Kõik oleks nagu halvasti... aga ei!

Sellest ettevõtmisest sain kulbiga tarkust juurde, kastid viimasel hetkel üles
ja rahulolu hinge - valmis sai!

Kevadel ootavad pikast lennust väsinud sõtkaid uued kodud.
Ja selle üle on mul tõeliselt hea meel.

Noh, kui nad sellest uuest kodust muidugi lugu peavad :)