Vaatasin oma vanu pilte ja leidsin sealt sellise vahva hetke. Teostus pole küll kiita aga aasta oli ka siis 2007
ja mina suht algaja looduse pildistaja. Kuid just selle hetke pärast see pilt mulle meeldib.
Otsustasin siis kõigile vaatamiseks ta siiagi üles riputada.
Selle kohaga on aga kurvad lood. Seal, kus see sokupoiss praegu seisab (siis seisis), on mõne aasta pärast
suure-suure kaubanduskeskuse elektroonika kaupluse lett või midagi sarnast. MaSu tõmbas küll suure hoo
ehitusel maha aga teed jõuti juba valmis teha.
Kuulsin ükspäev asjaga kursis olevatelt inimestelt, et varsti läheb ehitus jälle käima. Siis tuleb kitse pildis-
tamiseks mõned kilomeetrid kaugemale sõita.
See sõitmine aga pole isegi mitte mainimist väärt võrreldes sellega, et nii mõnegi loomakese kodu ja hommiku-
söögi koht hävitatakse.
Kuidas seda nimetatigi, kui inimestega nii tehti...?
Käisin laupäeva varahommikul põllu peal ja kohtasin seal vahvaid väikeseid tegelasi - kadakatäkse.
Eriliselt julged ja uudishimulikud linnukesed. Kui tasakesi ühe koha peal püsida, tulevad üsna pea sinu
lähedale mõne takjapõõsa oksale istuma. Selle sulepalliga vaatasime oma 10 minutit tõtt.
Saabus koos kaasaga sel aastal 23. aprillil. Eelmisel aastal nädal varem - 15. aprillil.
Käisin neid ka eile vaatamas - ja oma üllatuseks nägin, et teine paar on veel saabunud. Nende saabumisaega
ei oska täpselt öelda. Pesaehitus on aga esimesena tulnutel lõppenud ja nüüd istuvad kordamööda seal peal.
Tait on Eestis kolmanda liigi kaitsealune lind. Paar aastat tagasi arvati meil pesitsevat umbes 1000 paari.
Ehk on nüüdseks nende arvukus kasvanud. Taidast saad täpsemalt lugeda siit.
Kaitse... 10 amprine kaitse... peaks ju kaitsma kompressorit kõige halva eest. Nii oleks ilus mõelda.
Aga inimese eest on raske isegi rauast kompressorit kaitsta.
Küll need olid "vahvad" kompostrid!
Kui olid laps, ei ulatanud sa oma piletit läbi lööma.
Kui olid täiskasvanu, polnud paugutaja kõrgus probleemiks, vaja oli ainult
kahte vaba kätt. Tavaliselt oli aga käes kott või midagi. Maha panna seda
aga ei saanud, sest trammi põrand oli ju ulme must.
Nii tuligi pileti augustamine ühe käega ära teha. Külmemate ilmadega
polnudki erilist muret, sest aknad olid kinni ja tuul ei pääsenud piletit lennu-
tama. Suvel aga...
Kui Maa ajalugu kujutada ette ühe aastana... 1 jaanuari hommikust 31. detsembri õhtuni, siis inimene tuli siia
vana-aasta õhtul, kella 23.55 paiku.
Kas pole hämmastav, kui palju on see viimane saabuja jõudnud selle lühikese aja jooksul sigadusi korda saata?
Auto ja asfalttee on ju tegelikult üks nendest. Aga meil on niimoodi mugav.
Kevadekuulutaja. Tegelikult on küll. Ega tema siis süüdi pole, et mina pildi nii hilja üles panin.
Kuldnokk tuleb meile märtsis, mõned varasemad juba veebruari lõpus.
Lööb varblased ja tihased pesakastist välja, isegi kui sel on juba pojad, ja asub ise sinna elama.