Käisin koos perega mõni aeg tagasi ühes kesklinna popimas kohvikus. Kõik oli kena - sisustus, vaade linnale,
mõnusad pehmed toolid, millel istudes ei hakka pepu higistama, piisavalt ruumi, värsket õhku jne.
Kohv oli samuti elamus omaette. Nägi nii ilus välja, et kahju jooma hakata ja maitses hästi.
Ma ei tea, äkki oli asi meie täis kõhtudes ja palavas ilmas aga koogid jäid meil pojaga lõpuni söömata...
See aga ei tähenda, et ma sinna uuesti ei läheks.
Kui ütlesin kodus, et lähen oma uue varjetelgi algmaterjali katsetama, oli mu väike sõbrake kohe valmis kaasa
tulema. Nii me seal siis istusime. Enamus aega muidugi telgis ja ikka päris tükk aega. Isegi metssigu nägime
aga pildistada ei jõudnud. No nagu ikka. Kuid sellegipoolest oli tore. Ajasime juttu ja lesisime niisama.
Kui pimedaks hakkas minema, läksime koju, et emme ei muretseks.
Istus teine nii toredasti tee ääres. No kuidas ma siis ei pildista. Lihtsalt lähengi niisama mööda või?
Vahvad tegelased need kadakatäksid. Üsna julged ja uudishimulikud. Kui mõneks ajaks nende maa-alale
seisma jääd, on nad varsti platsis, et uurida ja hinnata kas oled ka ohtlik tüüp.
Pühapäeva õhtul jooksime pojaga kiiresti autosse, kui oli selge, et suuremaks sajuks läheb.
Meile mõlemale meeldib vihmaga sõita :) Muidugi oli mul ka pildisoov. Vihm oli aga nii tugev, et isegi Statoilis,
katuse all ei raatsinud fotokat välja võtta. Nii sõitsimegi kodu poole tagasi ja tegime sillalt paar vihmase
maantee pilti. Selleks ajaks oli Patika sillal juba sadu järgi jäänud.
Omapärane katsetus. Aga mulle meeldib.
Tiigi peal olid lastest ainult päästerõngad järgi. Lapsed oli tuppa sööma läinud.
Kui sõita mööda Eestit ringi, hakkavad silma igasugused vahvad kohanimed.
Üks nendest on selline.
