Midagi siit, midagi sealt. Nii nagu pilte ja mõtteid tuleb.

teisipäev, 29. november 2016

Esimene kelgutamine 2016 ja 2006














































































Mina ei leia praegusel aastaajal endas inspiratsiooni ega ideid, et teha ägedaid pilte. Seetõttu on ka siin peaaegu kuu aega vaikus olnud. 
Ja lõppude-lõpuks on mul esileediga kokkulepe, et vähemalt sel aastal olen isa, mitte loodusemees.  
Niisiis võtsin pimedatel õhtutel ette nii arvuti, kui ka väliste kõvaketaste tervise kontrolli. Selle käigus olen korraliku portsu pilte läbi vaadanud. 
Ja lume ootuses jäid silma muidugi lumised pildid. 
Mõlemal õekese ja vennakese elu esimene kelgusõit. Vennakesel lõppes see peadpidi lumehanges, õekesel aga terve pere grupikalliga  :-) 
Kellele meeldis kelgutamine rohkem? 


neljapäev, 3. november 2016

Soome siidisaba




















































Oktoobri viimasel nädalal oli meil sügispuhkus, millest pea poole veetsime Soomes. 
Selge see, et nii pika aja jooksul peab mõni siidisaba kaamera ette jääma. Kui see ainult kaasas on. 
Esimesel päeval lapsega jalutamas käies mul muidugi fotokat kaasas ei olnud. Ja nagu sellistel 
puhkudel ikka, kohtasin ma tervet salka siidisabasid. Arvasin, et kindlasti juhuslik kohtumine ja 
rohkem ma neid ei näe. Aga õnneks ma eksisin. 
Järgmisel päeval võtsin tütrega jalutama minnes pika toruga fotoka igaks juhuks kaasa. Ja mul vedas! 
See sama siidisabade punt oli eelmise päeva asukohast vaid paarisaja meetri kaugusel. 
Panin vankrile pidurid peale, Tipsu magas ja mina pildistasin  :-) 


kolmapäev, 12. oktoober 2016

Rabamännid hommikuvalguses










































Suve teises pooles tehtud päikesetõusu retk Kakerdaja rappa. 
Jäi silma rida suuremaid mände, mis hommikuses valguses ja udus paistsid nii teistsugused, nagu nad veel kunagi paistnud ei ole. 
Pildistasin ja tundsin rõõmu sellest, et vahel on fotokas ka õigel ajal kaasas  :-) 


esmaspäev, 26. september 2016

Üks sai välja










































Käisin pühapäeval Matsalu rahvuspargis. Täpsemalt Puise külas. See on Matsalu lahe põhjakalda kõige läänepoolsem tipp. Väga ilus koht. 
Palju armsaid maju ja piisavalt lambaid, et rannaniidud puhtana hoida. Kui uurisin infotahvlilt kohalikku kaarti, tunnetasin selja taga teatavat elevust. 
Vaatasin üle õla ja nägin, et üks lammas oli mingi nipiga teisele poole aeda saanud. Teised tulid kohe lähemalt uurima, et mis nüüd edasi saab. 
Esialgu ei saanudki väga midagi. Ei tahtnud ise ka karjaväravat avama minna - võõrana võin kasu asemel hoopis kahju tekitada. 
Jalutasin mere poole ja ette jäi taluvärav, mille peal oli eravalduse silt ja õnneks ka pererahva telefoni number. Helistasin ja teatasin eksinud lambast. 
Tuli välja, et ongi nende pere lammas. Peagi oli peremees kohal ja aitas "eksinu" ilusti karjaväravast sisse. 
Teised tulid muidugi juurde, otsekui tahtes küsida, kas teiselpool aeda ka rohi rohelisem oli.  :-) 


laupäev, 24. september 2016

Ohakalind pärna otsas










































Ei juhtu just iga päev, et noor ohakalind istub sinu akna all pärna oksale ja ootab, kuni sa jõuad fotokal objektiivi ära vahetada, kaadrit sättida 
ja isegi erinevaid säriaegu katsetada  :-) 
Minul 23. augustil just nii juhtus. Imestasin veel, et nii suve lõpus ohakalinnu poisid ikka nii väikesed on. 
Aga mis siin ikka imestada - teine pesakond ei saagi selleks ajaks vist väga suurem olla... 


kolmapäev, 7. september 2016

Nagu vennad
































Natuke autodest ka. 
Kui umbes 2 aastat tagasi Subaru Outback'i ostsime, sain teada, et Outback on lihtsalt tõstetud Legacy. 
Polnud seda varem tähele pannudki. Aga eks autodega ole ikka nii, et enne linnapildis ei märka, kui oled endale ostnud  :-) 
Nii ka minul. Ja kui ühel päeval Laki tänaval jäid mulle silma teineteise sabas seisvad, täpselt samat värvi Outback ja Legacy, ei saanud ma pilti tegemata jätta. 
Kui nad niimoodi ühe pildi peal on, näevad küljelt vaadates tõepoolest üsna ühesugused välja... 


kolmapäev, 31. august 2016

Silmad










































Kui oma hommikuselt ringilt tagasi hakkasin jõudma, arvasin, et peale naise venna kindlasti kõik veel magavad. 
Õue peale jõudes aga nägin, et ma polnud ühe pereliikmega arvestanud... 
Ta mitte ainult ei olnud juba ärkvel, vaid oli vägagi nõus kohe mängima hakkama  :-) 
Ja kui sind selliste silmadega vaadatakse, ei tahaks nagu "ei" öelda. 


neljapäev, 18. august 2016

Sookurepaar hommikusel heinamaal










































Umbes kuu aega tagasi, Hiiumaal oma hommikust ringi tehes, juhtusin hommikukastes jalutavat sookurepaari nägema. 
Küll nad on graatsilised! Ja ettevaatlikud. 


kolmapäev, 10. august 2016

Hiiumaa metskits










































Nii tore oli üle pika aja taas metskitse kohata. Tema minuga kohtumisest vist erilist rõõmu ei tundnud. 
Vaatas mind kümmekond sekundit ja läks oma teed. 


esmaspäev, 1. august 2016

Põdrakanep




















































Minu meelest suve teise poole üks ilusamaid õitsejaid. Meie maakodu õuel kasvab teda palju. 
See pilt on aga tehtud Hiiumaal, ühel põlluserval. Pisut peale päikesetõusu, mis on eelmisel pildil. 


neljapäev, 28. juuli 2016

Pisut peale tuulikut










































Mmm... need mõnusad suvehommikud! 
Kui saaks kuidagi nii, et praegu ei maga - õhtul, öösel ja hommikul käiks pildistamas ja päeval tööl. 
Ning kõik selle magamata aja magaks kuskil novembris - detsembris järgi  :-) 


kolmapäev, 27. juuli 2016

Vana tuulik Hiiumaal




















































Kuu aega on läinud nagu lennates. Selle aja sisse on mahtunud nii mõndagi. 
Ka poolteist nädalat puhkust Hiiumaal. Käisin mõnel hommikul väljaski. No oli ilus! 


pühapäev, 26. juuni 2016

Loogiline :-)

Peaks olema küll kõigile arusaadav... 

reede, 10. juuni 2016

Kui tahvel ja telefon käest ära võtta...










































...võib õuestki leida palju põnevat. 
Tore on näha, et aiavooliku osas ei ole 30 aastaga midagi muutunud - ikka on see parim mänguasi :-) 


laupäev, 14. mai 2016

Roo-loorkull










































Neljapäeva hommikul käisime Paljassaare linnuvaatlustornis ja kõndisime sealt pisut ka edasi. Nägime väga palju erinevaid linde. 
Minu jaoks oli selle päeva kõige põnevamaks linnuks roo-loorkull. Vaatlustornist võib kahe kullipaari tegemisi vabalt jälgida. 
Juhendaja Ingrid Aus ütles, et Paljassare poolsaarel on loetletud üldse kokku 275 linnuliiki. Meie muidugi nii palju ei näinud aga arvestades seda 
liigirikkust, mis seal praegu valitseb, on täiesti reaalne, et teadjamad inimesed on seal sellise arvu liike kokku lugenud. 


teisipäev, 10. mai 2016

Metsvint




















































Täna hommikul Nõmmel. Ühtäkki köitis minu tähelepanu metsvindi isand, kes justkui kutsus ennast kuulama. 
Seisin tema juures päris pikalt. Teised jõudsid juba ees ära minna. Mina aga sain peale personaalse kontserdi ka ilusa pildi esitajast. 
Küll on ikka ilusa, kõlava lauluga meie suurima arvuga pesitseja. 


esmaspäev, 9. mai 2016

Kadrioru orav










































Alates tänasest hakkasid Looduse Omnibussi, Eesti Looduskaitse Seltsi ja Tallinna Linnuklubi poolt korraldatavad linnulaulu hommikud. 
See tähendab, et punt linnuhuvilisi saab hommikul kokku ja ornitoloogi juhendamisel käiakse umbes tunni - pooleteisene ring. 
Täna käisime Peep Veedla juhendamisel hommikusi lõõritajaid Kadrioru pargis kuulamas. 
Tegin nii mõnegi pildi, enamuse muidugi lindudest aga praegu kodus pilte üle vaadates meeldis mulle ikka kõige rohkem see teotahtest pakatav orav  :-) 


pühapäev, 1. mai 2016

Sinitihane










































Muidugi ei ole metsas puudust ka sinitihastest. Olgugi, et neid pole sugugi nii palju, kui rasvatihaseid. 
Aga ei olnud ka rasvatihaste punt sel aastal nii suure liikmete arvuga, kui eelmisel talvel. Aastad ei ole vennad, nagu öeldakse. 


teisipäev, 26. aprill 2016

Siisike










































Ka üks isane siisike sättis ennast kaamera ette :-) 
Olin talvega nii rooste läinud, et ei tundnud kohe ise ära, kellega tegu. Eesti Ornitoloogiaühing oli abiks. Siis tuli meelde küll. 
Nagu ühel kevadel oli väike-lehelinnu lauluga - kuulan metsaserval ja meelde ei tule, kes laulab. Ometi oli meeles, et läinud suvel ma teda veel 
teadsin. Pidin Fred Jüssi linnuaabitsa appi võtma. 

pühapäev, 24. aprill 2016

Põhjatihane










































Kuu aega on läinud nagu lennates. Neljas pereliige nõuab tähelepanu ja blogi pidamine on pisut unarusse jäänud. 
Aga nüüd on küll viimane aeg varakevadel tehtud lindude pildid teile ära näidata. Juba õitsevad esimesed kevadlilled ja varsti on kõikjal nii palju 
pildistamisväärset, et talve lõpus tehtud lindude pildid ei ole enam atraktiivsed. 


esmaspäev, 21. märts 2016

Selle aasta esimesed sookured










































Täna, 21. märtsi õhtul, kella 18 paiku läksin metsa, oma lindude söögiplatsi üle vaatama ja vastu külma ööd toidulauda täiendama. 
Et ikka sulepallidel hommikul head - paremat kohe võtta oleks. 
Ühel hetkel jäi mul kõrva üksiku sookure hääl. See kostus umbes kilomeetri kauguselt. Algul mõtlesin, et ei saa ju ometi olla - liiga külm on veel. 
Aga kurg ei jätnud oma paarilise kutsumist. Ilmselt on üks kohal ja teine pole veel jõudnud, mõtlesin siis. 
Kui olin metsast välja, lageda peale jõudnud, kostis hääl juba paremini ja nüüd sain ka täpsemalt aimu, mis suunast hääl tuli. 
Selleks ajaks, kui suure ringiga teisele poole jõge jõudsin, olles käinud ka kodus, fotoka järel, oli kurg muidugi vait jäänud. Liikusin vaikselt põldude 
vahel, kus arvasin kurge(sid) olevat ja kuulatasin iga natukese aja tagant - ei midagi. 
Kuni ühel hetkel märkasin kaugel metsa ääres, umbes 300 - 400 m kaugusel kahte halli kogu. Vaatasin läbi teleobjektiivi - ongi minu selle kevade 
esimesed sookured! Ja hetk hiljem esitati ka kurepaari duetti. 
Küll mul oli hea meel, et nad on teineteist üles leidnud ja et nad on jälle siin! 
Kevad on käes ja soojad ilmad ei ole enam kaugel! 


reede, 18. märts 2016

Viimane kilomeeter

































Meie maja eest on Kärgula majani 230 km. Selline näeb välja viimase kilomeetri algus talvel. Minu auto põhja kõrgus on 20 cm. Pildil on näha, 
et kohati on lumi auto põhjani ulatunud. Võrumaa kohta pole ju palju aga päris talve tunde tekitamiseks oli 20 cm paksune lumekiht täiesti piisav. 
Ma ei pea silmas autoga lumes sõitmist (see oli ka tore) vaid seda päris talve tunnet, mis tekib näiteks siis, kui astud hilissügise hommikul õue, 
maha on sadanud esimene lumi ja sa tunned lume lõhna! 
Kui nüüd kevadel, suvel ja sügisel oleks meeles samast kohast uuesti pilt teha... 


teisipäev, 8. märts 2016

Suvekodu talvel










































Talvel on ikka väga teistmoodi. Esimese asjana jäin kuulatama - täielik vaikus. Tundus, nagu kuuleksin isegi lumehelveste kukkumist lumele. 
Mitte ühtegi heli. Terve ümbrus oli ka äsja mattunud värskesse lumme, mis summutas viimasedki võimalikud hääled. 
Seisin ja vaatasin. Mõtlesin, et sel suvel jõuan ehk pildi vasakus ääres oleva räga ära koristada. Eks paistab... 


teisipäev, 23. veebruar 2016

Talvel suvekodu juures










































Käisin jaanuari teises pooles, siis kui veel lund ja külma oli (praegu on ainult lund) Võrumaal, meie suvekodu vaatamas. Kõik oli vaikne ja rahulik, 
ainult ühed lumme mattunud inimese jäljed tulid metsast, läksid tuppa ja siis jälle tagasi metsa. Uks oli enda järgi ilusti kinni pandud. 
Ainult meie kollane silmapesu kauss oli jalad alla võtnud. See aga juhtus raudselt enne lume tulekut, sest kausi jalajälgi lumel ei olnud  :-) 
Suvel kraavipealsest võsast välja tõmmatud kuusk oli aga alles. Hea seegi - saab ehk sel aastal vanast puust midagi toredat teha... 


esmaspäev, 1. veebruar 2016

Musttihane










































Eile lõppes selle aasta talvine aialinnuvaatlus. Osalesin minagi. Ainult minu vaatluskoht ei asu aias. 
On üks mõnus metsatukk, kus näeb peale rasvatihaste ka natuke teistsuguseid linde. Meeldivaks üllatajaks oli täna musttihane. 
Polegi teda seal varem näinud. Algul tundus, nagu üks värvivaene rasvatihane oleks teistega pundis. 
Aga üsna pea sai selgeks, et tegu on ikka täitsa teist sorti tihasega. Käitus ka teistmoodi. 

Jälgijad

Blogiarhiiv

Teave minu kohta

Minu foto
Fotograafiks ma ennast ei pea. Aga metsa või rappa minnes võtan fotoka ikka kaasa - alati jääb midagi huvitavat silma. Enda määratlemisel meeldib mul kasutada Hendrik Relve väljendit "looduse sõber". Vaatamata sellele ei riputa ma siia lehele ainult looduspilte. Proovin hoida teemade valiku suhteliselt laia, et üldpilt väga üksluiseks ei läheks. Fotode kopeerimisest siis ka paar sõna: teiste tehtud piltide luba küsimata, mistahes viisil kasutamine ei ole ilus tegu. Kui mõni foto siit lehelt peaks huvi pakkuma, kirjuta julgesti - aarnevesi[ätt]hot.ee
blog.tr.ee