Naabrimees

Enne kui oma lendava fotoka õhku tõstsin, tuli püsivalt kohapeal elav "naabrimees" vaatama, mis ma seal toimetan. 
Pikka juttu seekord ei teinud - ütles tere ja läits uma tare manu tagasi. 

Metsa veerel väike maja

Selle aasta esimene käik Võrumaale. Kevad käes ja 27. aprilli õhtu on eriliselt soe ja tuulevaikne. Kui mõnus on jälle siin olla! 
Keegi hea inimene oli ka meie suure oksahunniku talve jooksul ära põletanud. Üks töö jälle vähem. Ei tea kas järgmise/ülejärgmise talve jooksul 
keegi maja renoveerimist ei taha ette võtta? Oleks ju tore, kui lähed kevadel kohale ja keegi on majal näiteks mädad palgid ära vahetanud  :-) 

Viimane kilomeeter

Meie maja eest on Kärgula majani 230 km. Selline näeb välja viimase kilomeetri algus talvel. Minu auto põhja kõrgus on 20 cm. Pildil on näha, 
et kohati on lumi auto põhjani ulatunud. Võrumaa kohta pole ju palju aga päris talve tunde tekitamiseks oli 20 cm paksune lumekiht täiesti piisav. 
Ma ei pea silmas autoga lumes sõitmist (see oli ka tore) vaid seda päris talve tunnet, mis tekib näiteks siis, kui astud hilissügise hommikul õue, 
maha on sadanud esimene lumi ja sa tunned lume lõhna! 
Kui nüüd kevadel, suvel ja sügisel oleks meeles samast kohast uuesti pilt teha... 

Suvekodu talvel

Talvel on ikka väga teistmoodi. Esimese asjana jäin kuulatama - täielik vaikus. Tundus, nagu kuuleksin isegi lumehelveste kukkumist lumele. 
Mitte ühtegi heli. Terve ümbrus oli ka äsja mattunud värskesse lumme, mis summutas viimasedki võimalikud hääled. 
Seisin ja vaatasin. Mõtlesin, et sel suvel jõuan ehk pildi vasakus ääres oleva räga ära koristada. Eks paistab... 

Talvel suvekodu juures

Käisin jaanuari teises pooles, siis kui veel lund ja külma oli (praegu on ainult lund) Võrumaal, meie suvekodu vaatamas. Kõik oli vaikne ja rahulik, 
ainult ühed lumme mattunud inimese jäljed tulid metsast, läksid tuppa ja siis jälle tagasi metsa. Uks oli enda järgi ilusti kinni pandud. 
Ainult meie kollane silmapesu kauss oli jalad alla võtnud. See aga juhtus raudselt enne lume tulekut, sest kausi jalajälgi lumel ei olnud  :-) 
Suvel kraavipealsest võsast välja tõmmatud kuusk oli aga alles. Hea seegi - saab ehk sel aastal vanast puust midagi toredat teha... 

Võrumaa vaarikas

Jätsin kevadel suure maltsa seest välja tulnud vaarikad maha niitmata. Lootuses, et äkki on suve teises pooles midagi varre küljest võtta. Oligi. 
Ja kui magusad nad on!  :-) 

Ema sünnikodu

Selline nägi välja üks armas Lõuna-Eesti maakodu 1981 aastal. Isa tegi pildi. Oleksin isegi teinud. Aga mul
polnud siis veel fotokat. On aga seal oldud suvedest ilusad mälestused.
Mäletan köögi lauda ja plekist, pisut kumera põhjaga kruusi, mille seest sai naabertalust toodud lehmapiima
limpsida. Ja kui hästi maitses kukeseene kaste ja keedukartul... no eks kõht oli õues jooksmisest tühi ka.
Ja kuidas seisime emaga ühel soojal suveõhtul maja ees, suure vahtra all ja metsa tagant rabast kostusid soo-
kurgede hääled. See on mu esimene mälestus sookurgedest. Nende laulul on minu jaoks siiani eriline tähendus.
Ja õhtul magama minnes tuli hea uni... metsa veerel väikses majas.



Minul ei olnud 2007. aasta suvel enam võimalust samas seisukorras majapidamist pildistada.
Uued omanikud jätsid peale paari sees elatut aastat, kuskil 90-ndate alguses maja lagunema.
Otsisin lihtsalt koha, kust minu silma läbi oli õuepealne kõige paremini näha. Malts oli nii kõrge, et pidin fotokat
pea kohal hoidma.
Huvitav on aga meie koha valik. Selle pildi tegemise hetkel ma veel ei teadnud, et isa pildistas peaaegu sama
vaadet, peaaegu samast kohast 26 aastat tagasi. Isa oli pildistamise ajal 34. Mina 29.
Kas selline kokkulangevus võib vihjata sellele, et me näeme mõningaid asju ühtemoodi?
Võimalik. Ikkagi sugulased :)