Televiisorist tuleb üks õudne etendus. Imestan, et ETV sellist näitab. See sobiks rohkem meie sopakanalitele.
Püüan koguda mõtteid, et kirjeldada tänast kohtumist sinitihastega... muidugi oli meeldiv nende seltsis viibida ja pisut üllatas mind ühe tihase julgus.
Olen pannud tähele, et salutihased on väheke julgemad, kui teised väikesed sulepallid. Aga tuleb välja, et mõned sinimütsid on seda samuti.
Kes on käinud, see tunneb ära.
Aga vaatamata sellele, et olen seal ise mitu korda käinud, on Kakerdi järve äärne istumiskoht talviti kuidagi teistsugune. No tegelikult on kogu
raba teistsugune. Ma ei mõtle ainult lund ja sellest tulenevat erinevust. Seal oleks nagu midagi veel. Võib-olla see vaikus...
Ei suuda talve lähenedes ükski Rasva-Ants rohelise võrgu sees kõikuva pallikese tõmbejõule vastu seista.
Selle aasta esimene, mis tänaseks on enamus kohtadest ka juba sulanud. Metsas on veel natuke. Näiteks seal, kuhu ma sel aastal lindude söögikoha tegin.
Sellest kohast tuleb lähikuudel kindlasti juttu ja ehk leian mõned pildidki jutu ilmestamiseks. Tuleks vaid korralik talv!
Täna, neli aastat tagasi Kõrvemaal.
Praegu on ju ka lumi maas. Aga inimene pole kunagi rahul. Ikka on vähe :-)
Kanepi ja Otepää vahel. Üks ilus Lõuna - Eesti tee. Mitte just kõige kaunimal suvepäeval aga ilus ja huvitav oli sõita sellegipoolest.
Minu meelest ongi kõige parem sõiduilm just selline - kergelt pilvine. Oled sa siis nelja- või kaherattalisega.
Aeg-ajalt meeldib mul laudteele kõhuli visata ja vaadata maailma näiteks rebase vaatenurgast. Võb-olla on kohatu võrdlus aga linnatänaval seda
igal ajal teha ei saa - sügisel, kevadel ja pahatihti ka talvel on linnatänavad nii mustad, et riideid ilmselt enam puhtaks ei saakski. Häirib inimesi ka.
Rabas ei hakka keegi silmi pööritama, kui üks vend on laudteel kõhuli, fotokas käes. Riidedki jäävad puhtaks. Tõenäoliselt isegi küsitakse, mida
huvitavat pildistan. Aga ei tulnud sinna kell 5.30 kedagi :-)
Midagi ma nendest suvistest piltidest ühel päeval otsisin. Kui ühtäkki jäi ette see pilt.
Praegu, külmal ja pimedal oktoobriõhtul on seda suvist pilti kuidagi nii mõnus vaadata. Kui käisime enne koduteele asumist Rõngu pagaripoest
läbi ja ostsime kaasa head ja paremat... :-)
Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi. Pilt 2010. aastast. Kümme päeva enne Jaanipäeva. Ja rohi on tõesti kõrge - ulatub sokupoisil lausa üle sarvede.
Oh, kuidas mulle meeldivad need suvehommikud!
Ega seal pikka juttu olnud. Nagu eelmise pildi juures juba kirjutasin, oli kohtumine meie mõlema jaoks üsna ootamatu.
Metsisekukk otsustas üsna kohe minema lennata. Mõne aja pärast läksin minagi oma teed.
Täna hommikul oli mul au kohtuda mitme metsisekukega. Ühe sain vahetult enne äralendu ka pildile.
Eks see kohtumine oli meie mõlema jaoks pisut ootamatu.
Vaatamata pikale põuaperioodile suve keskpaigas, on metsaalused siiski seeni täis. Mõned suuremad, mõned väiksemad.
See koht, kuhu meie eelmisel nädalal läksime, oli tõeline seeneriik. Polnud ruutmeetrit, kus poleks kasvõi üks seen kasvanud.
Et sügis on värvide aeg, pole vist kellelegi uudis. Aga kui sügisvärvid puiesteel otsa saavad, tasub minna rappa. Seal on värvi kuni lume tulekuni.
Isegi halli ilmaga.
Palju lehti on juba maha tulnud ja vähemalt sama palju on veel puu otsas. Aga sügis tuleb. Hämmastavalt üheaegselt kalendrisügisega saabusid
sel aastal ka sügisesed ilmad.
Lihula mõisapargis, Matsalu loodusfilmide festivali lõpetamisel, läinud laupäeval. Siis, kui veel soe oli.
Paneks selle pildiga vana talukoha seeria lukku. Selleks korraks. Nagu loeme ka seal tehtud tööd selleks aastaks lõpetatuks.
Kuigi... mine sa tea. Kui ikka ilusaid ilmasid jätkub, võib mõni nädalavahetus... või siiski mitte.
Olime võtnud endale selle sügise sihiks taluõu maltsast puhtaks saada. Ja nagu juuresolevalt pildilt näha, seda ka saime. Eks paista, palju järgmisel
aastal tehtud saab. Siis ju terve suvi aega toimetada :-)
Hommikuselt jalutuskäigult tagasi tulles kohtasin naabermaja juures rebast.
Oma maja juurde tagasi jõudes kuulsin, kuidas kogu mu pere oli pisut peale päikesetõusu metskitsega üsna lähedalt tõtt vaadanud.
Hommik algas aga minu jaoks tedre või metsise maandumise ja lendu tõusmisega otse meie telgi kõrval. Seda, et teder või metsis, arvan ma
puhtalt tiivasahina järgi. Polnud mingit võimalust telgi lukku lahti tõmmata ja vaadata. Seda enam, et selle toimingu jaoks oleks ma pidanud ennast
kahe magaja kõrval teist pidi pöörama :-)
Hakkab looma. Või hakkab lindu? :-) Sõnademäng, mis polegi väga kohatu, sest hommikul oli võimalik väga lähedalt vaadelda nii loomi, kui linde.
Aga sellest juba edaspidi.
Pealelõunaks olime taluõuele välja murdnud. Teha on veel palju aga esimese päeva eesmärk sai täidetud. Tegime veel pisut pealegi.
Vana väravakoht hakkab välja tulema. Poisid leidsid omale jõukohase töö - lõikasid oksakääridega
trimmerist järele jäänud tüükaid maha. Ka seda oli vaja teha, kui algaja trimmerdaja oli suurema
maltsa maha võtnud :-)
Kui väravakaskede vahele viiv tee sai sisse niidetud, tekkis korraks tunne, et nüüd kohe saabki
kõik valmis. Kohe jõuame õue peale, teeme selle poole tunniga puhtaks ja siis on kõik valmis.
Jälle nii, nagu vanasti... siis kui vana-vanaisa elas.
Ilmselt on need tugevad lapsepõlve mälestused, mis selliseid kujutelmasid tekitavad...
Alustasime umbes 200 meetri kauguselt tee rajamisega. Peale esimesi tõmbeid (mis olid ka mu elu
esimesed trimmeri tõmbed) tundus asi üsna hull. Arvasime, et taluõuele me täna välja ei jõua.
Kuid endalegi üllatuseks olime tund aega hiljem nii kaugel, et nägime kohta, kus kahe kase vahel oli
kunagi värav olnud. Selle koha olen ka juuresoleval pildil püüdnud võimalikult arusaadavalt välja tuua :-)
Motivatsioon oli laes ja peale väikest pausi tõmbasime jälle trimmeri käima, et jõuda kohe-kohe maja õuele.
Blogi pidamine on viimasel ajal unarusse jäänud. Mõtted on mujal.
Mõtted on Võrumaal, vana-vanaisa talukoha juures, mis on ka mu ema sünnikodu. Vanaema müüs selle 80'ndate lõpus maha, sest ei olnud enam
võimalik Tallinnast nii kaugel piisavalt tihti kohal käia. Maja seisis tühjana ja vajas hoolt. Loodeti, et satub heade inimeste kätte... nii aga ei läinud.
Sellest ajast käis koht mitme omaniku käest läbi, kes lasid maja ja selle ümbrust loodusel kujundada.
Kuni ühel kenal augustikuu päeval sattusin kinnisvara portaalis puht juhuslikult kuulutuse peale, milles olid väga tuttava maja pildid...
Polnud pikka mõtlemist - see koht on mulle lapsest saati armas olnud. Ostsime abikaasaga ära. Kasvõi juba selle pärast, et meie koht oleks jälle
meie käes. Ka ema oli rõõmus :-)
Käisime siis läinud nädalavahetusel trimmeriga teed rajamas ja maja ümbrust puhastamas. Oli, mida niita.
Jätkub...
Suvi on ilus aeg. Kõik kohad on täis kauneid värvilisi õisi. Kahju ainult, et see moonipõld on lastud rohtu kasvada :-)
Eelmise nädala neljapäeval oli õnne näha kivi peal peesitavat hallhüljest. Kormoranid tegid hea tausta.
Kodu lähedal on üks mõnus ujumiskoht. Meeldib nii inimestele, kui noortele sarvikpüttidele. Õnneks on veekogu piisavalt suur, et inimesed linde ei häiri.
Kohati tundub, et nad on vist isegi inimestega ära harjunud.
Kui ma esimest korda neid seal nägin (ütlen sellepärast mitmuses, sest tal on seltsiks õde või vend ka), oli mu esimene mõte, et kus on vanalinnud.
Pole neid kunagi selle veekogu peal näinud. Ümberringi on veel paar "lompi". Ehk on nad seal...
Olgugi, et puhkusest on juba pea kaks nädalat möödas, ei saa mõtteid kuidagi Hiiumaalt ära...
Need päris maasikad... päris mulla sees kasvanud ja mürkidega "rikastamata". Maitsesid nii mulle, kui lindudele.
Tiivulisi hoiti eemal jahimeeste õpetuse järgi peenra äärde tokkide otsa pandud pesemata lambavilla tuustidega. Võib öelda, et toimis. Enamus
maasikaid olid puutumata. Pildistamise ajal ei käinud ka keegi objektiivi otsast sisse vaatamas :-)
Hiiumaal, Sõrul küsi maasikaid Kaie käest: kaie.pranno[ätt]gmail.com
Ega ta mind väga ei usaldanud. Algul istus seljaga minu poole. Kui ma aga liigse krõbistamisega ennast välja andsin, heitis hiirekuningas heinapallile
külili ja hoidis mul hoolikalt silma peal :-)
Ma ei ole päris kindel, kas selline pilt sobib just kõige paremini minu suvepuhkust ilmestama aga otsustasin seda siiski teiega jagada.
Ilus kelluke ju! Sinine ja tilkadega :-)
Käis üllatunud näoga mööda õue ringi.
Jaanipäeval Hiiumaal... seda just tihti ei juhtu. Sel ajal on sinna raske pääseda. Aga seda magusam Hiiumaa jaaniöö on.
Selleaastane meeldis mulle eriti ilma poolest. Kõlab imelikult, eks! Veerand tundi enne tule süütamist jäi järgi viimnegi vihm ja vaibus päev läbi
puhunud külm tuul. Pidu võis alata ja lõkke ääres oli soe.
Vahepeal viisime jalad märjaks saanud poja koju kuivama ja jõudsime tagasi, kui Untsakad olid juba Sõru paadikuuri kuumaks kütnud ja tantsu-
põranda inimesi täis meelitanud. Mahtusime veel meiegi ära ja siis sai tantsitud... kuni hakkas jälle valgeks minema.
Hiiumaal on tore käia. Ühel õhtul õnnestus isegi rebast kohata, kes oli just jahiretkelt tulnud.
Kas keegi oskab öelda, mis linnuga võib tegu olla? Loogiliselt võttes ta puu otsast lindu ei püüdnud. Suurema tõenäosusega keegi maas pesitseja...
Olen praegu Hiiumaal, väikesel puhkusel. Ilmad on päikeselised ja koertel silmad sügavad.
Jälle üks ilus õhtu rabas. Seekord siis mudatildri seltsis. Praegu peab olema ettevaatilk - pojad on juba koorunud ja jooksevad kodu ümbruses ringi.
