Kas juba saab?

Sel nädalavahetusel toimus üle Eesti iga-aastane talvine aialinnu vaatlus. Osalesin ka mina. Oleks olnud patt 
jätta osalemata - endal metsatukas söögilaud lindudele kaetud. 
Kui talve algul tundus, et koht on küll üles leitud aga liike käib vähe, olin ma eile hoopis teistsuguse olukorra 
tunnistajaks. Peale rasva-, sini- ja põhjatihase "astuvad" aeg-ajalt läbi ka tutt-tihane ja puukoristaja. 

Tihaste kõrge kontsentratsioon

Ei suuda talve lähenedes ükski Rasva-Ants rohelise võrgu sees kõikuva pallikese tõmbejõule vastu seista. 

Tihasediagonaal

Talv näitab vaikselt oma nägu. Paar päeva tagasi sadas maha ka esimene lumi. Kõik liikuv, mahlane ja maitsev on jäänud 
lume alla või on puukoore vahele peitu pugenud. 
Nii saabki näha meil talvituvaid väikelinde üsna tihti inimasustuse läheduses. Tuleb ju vaatamas käia - ehk antakse midagi. 

Päike juba soojendab

Päike käib kõrgelt ja kui pilvi ees ei ole, annab nii palju sooja, et tekitab isegi inimestes tunde - kevad ei ole enam kaugel. 
Mis siis veel tihastest rääkida! :-) 

Lennu pealt

On omaette väljakutse tabada tihane lennu pealt. Ka seekord jäi peas valmis mõeldud pilt tegemata.

Rasvatihane

Kohal olid muidugi ka rasvatihased, keda mõningates ringkondades ka pekinäoks kutsutakse :)

Solvus

"Pildistad või ei pildista? Kaua peab ühe mehe järgi ootama? No ise tead, vaata siis tiivasulgi!
Mul sel aastal need eriti ilusad."
Tegelikult sellised mõtted muidugi ühe tubli rasva-antsu peas ei keerle. Külma ilmaga on peamine mure ikka
toidumure. Ja siis tuleb veel silmad-kõrvad hästi lahti hoida, et raudkullile jalgu ei jääks.
Veebruari lõpus tuleb aga hakata ka tihasetüdrukutele silma heitma. Pühapäeval (28.02) kuulsin juba esimest,
kõigile nii tuttavat, sitsikleidi laulu :)