Kaval kass

Eks igas maakodus pea ikka kass olema :)

Õhtul, enne vihma

Eile õhtul, pisut enne pimedaks minemist. Vihma lõhn oli juba kohal.

Punane õlakott

Sel tüdrukul pole pildil oleva alkoholi poega mingit pistmist.
Jätsin lihtsalt kontrasti mõttes selle vahvalt ja värvikalt riietunud plika koleda keldripoe kõrvale.

Lennuk vist

Üleeile õhtul koju tulles nägin sel aastal esimest korda pardiema poegadega. Täna sai siis pildistama.
Õnneks on kõik 10 poega veel alles. Pildile mahtus ainult üks, sest kõigil on juba omad asjad ajada.
Emme vaatas nii kahtlustavalt taevasse... ehk nägi seal ohtu varitsemas.
Mina ei hakanud vaatama ja oma suure peaga vehkima. Hirmutan veel tibud ära :)

Kui siit pilvepiirilt alla vaatan...

Kui ma väike olin ja elasime veel kõik koos vanas ja armsas puumajas, oli vanaema toa seinal selline vaibake,
kuhu peale oli tikitud Suure Munamäe vaatetorn ja see laulust tuntud salmijupike.
Siis ma ei osanud unistadagi sellest, et kunagi lähen ise sinna kõrgesse torni, ilma isa-emata ja mul on naine
ja poeg, kes on siis sama vana, kui mina ise seda seinavaibakest vaadates.

Tait ehk tiigikana

Munemine käib. Sel aastal saabus kana meie tiigile 18. aprillil. Pesa on vähem, kui kuu ajaga valmis tehtud.
Koht, kuhu pesa teha, on aga hästi valitud. Niikaua, kuni roostik pole väga tihedaks kasvanud, saab kõrte
vahelt teda hästi pildistada. Ei saa öelda, et pildistaja peale keegi ei mõtle :) Kui aga kõrred suve edenedes
juba pesa ümber kardina moodustavad, jääb see roostikku mõnusalt peitu. Nii kurja silma, kui kõrvetava
päikese eest. Sel aastal ei ehitanud kana aga pesa kalda äärde, vaid valis parema koha - saarekese keset tiiki.
Nüüd jääb vaid õhurünnakute oht. Peamiselt varesed. Nemad aga peedistavad meelsamini rästaid, sest siis ei
pea suutäie kätte saamiseks jalgu märjaks tegema.

Sinililled

Kevad möödub kiiresti. Alles nad õitsesid. Kahju, et nende pildistamisele nii vähe aega pühendasin.
Hea, et niigi palju pilte tegin. Nüüd on hea vaadata ja teistelegi näidata.

Tibu - tibu

Vahvad väikesed sulepallid. Praegu veel suures pappkastis kõik koos.
Mõne aja pärast peaks neist saama tublid kanad.

Moosiga või suhkruga?

Iga pühapäevahommikune küsimus.
Emme on tubli. Ilus ka :-)

Kuusirp

Kodu rõdult. Tund aega tagasi.

Maituli Randveres...

Käisime laupäeval Randveres iga-aastast maituld tegemas.
Kõik oli meeldiv, nagu alati - head söögid, mõnus seltskond, sooja andev lõke. No mis sa veel tahad!
Ühel hetkel oli aeg hakata kodu poole sättima ja justkui muuseas olime sel õhtul kahe lapse vanemad.
Põhjuseks jälle minu ülim agarus lähedaste inimeste elu paremaks... või siis lihtsamaks teha :)
Kodutee ei kulgenud aga tavapärast marsruuti pidi...

...ja Narva maanteel

Teel koju tuli vastu üks tuletõrje auto, siis teine, siis kiirabi ja kirsiks tordi peal veel üks päästeameti maastur.
Samuti töötavate vilkuritega. Nüüd sai uudishimu meist võitu ja me otsustasime pisut teist kaudu koju sõita.
Peamiselt küll sellepärast, et tagaistmel oli kaks viieaastast põnevusest lõhkemas :)
Kohale jõudes nägime, et asi polegi nii hull, kui operatiivautode koguse järgi arvata võis.
Õnneks oli tuleroaks langenud mahajäetud maja ja leegid olid meie saabumise ajaks juba kustutatud.
Sellegipoolest oli poistel kerge vaprusevärin sees ja sündmuskohale väga lähedale ei tahtnud minna.
Õige ka. Mullegi ei meeldiks, kui asjasse mitte puutuvad isikud mind töö ajal segama tuleksid.