Ma võin oma vana metsamütsi ära süüa, kui selle, sissetallatud raja all oli laudtee.
Imestan siiani, et rada kandis. Teist korda küll enam seda teed ei läheks.
Järelikult vaikust armastav isend. Tavaliselt on nad sellise elavama loomuga ja otsivad seltskonda just lastega
perede aedadest - majaesistest. Loodetavasti ei lööda teda ka jalaga pikali.
Käisime sõbraga eelmisel laupäeval oma sügisel tehtud tööd üle vaatamas.
Kõik oli korras.
Samas oli ka huvi, et kas järv hakkab juba lahti sulama. Aga ei midagi.
Isegi mingisuguseid lahti sulamise tunnuseid ei paistnud.
Muidugi polnud kohal ka ühtegi veelindu.
Üle jää läksid veel üsna värsked inimeste jäljed. Hullud. Mõtlesime meie.
Linnast kodu poole sõites tuli mu pojakesel mõte, et võtaks äkki Statoilist piparmündi kakaod. Mulle sobis.
Mina pakkusin siis välja koha, kus seda juua. Olime lennujaama juures. Vaatasime, kuidas lennukid
tõusevad - maanduvad ja limpsisime maitsvat kakaod. Muidugi arutasime ka tähtsaid maailma asju.
Mõned päevad tagasi oli põhjust kartulisalatit teha. Just nimelt - ise teha. Nii tuleb kõige maitsvam.
Kes on proovinud, teavad millest jutt.
Minu osa oli väike. Keetsin muna ja kartulid, hakkisin sibula ja segasin. Hiljem on peolauas aga hea rääkida:
"Tegin ma ju maitsva salati, kas pole?" Kõik noogutavad ja kiidavad.
Selle jutu peale teeb mu kaasa siis eriliselt vahvat nägu :)
Selline nägi välja üks armas Lõuna-Eesti maakodu 1981 aastal. Isa tegi pildi. Oleksin isegi teinud. Aga mul
polnud siis veel fotokat. On aga seal oldud suvedest ilusad mälestused.
Mäletan köögi lauda ja plekist, pisut kumera põhjaga kruusi, mille seest sai naabertalust toodud lehmapiima
limpsida. Ja kui hästi maitses kukeseene kaste ja keedukartul... no eks kõht oli õues jooksmisest tühi ka.
Ja kuidas seisime emaga ühel soojal suveõhtul maja ees, suure vahtra all ja metsa tagant rabast kostusid soo-
kurgede hääled. See on mu esimene mälestus sookurgedest. Nende laulul on minu jaoks siiani eriline tähendus.
Ja õhtul magama minnes tuli hea uni... metsa veerel väikses majas.
Minul ei olnud 2007. aasta suvel enam võimalust samas seisukorras majapidamist pildistada.
Uued omanikud jätsid peale paari sees elatut aastat, kuskil 90-ndate alguses maja lagunema.
Otsisin lihtsalt koha, kust minu silma läbi oli õuepealne kõige paremini näha. Malts oli nii kõrge, et pidin fotokat
pea kohal hoidma.
Huvitav on aga meie koha valik. Selle pildi tegemise hetkel ma veel ei teadnud, et isa pildistas peaaegu sama
vaadet, peaaegu samast kohast 26 aastat tagasi. Isa oli pildistamise ajal 34. Mina 29.
Kas selline kokkulangevus võib vihjata sellele, et me näeme mõningaid asju ühtemoodi?
Võimalik. Ikkagi sugulased :)
Jäine teema jätkub. Aga eks ole õige ka - veel natuke ja jääd pildistada enam ei saa.
Võib - olla aastaid enam ei saa. Kes teab.
Rahvast oli palju. Mida oli ka arvata. Joast endast oli aga lahti vaid väike osake. Veel.
Lähen kindlasti nädala - kahe pärast uuesti vaatama.