Metsa veerel väike maja

Selle aasta esimene käik Võrumaale. Kevad käes ja 27. aprilli õhtu on eriliselt soe ja tuulevaikne. Kui mõnus on jälle siin olla! 
Keegi hea inimene oli ka meie suure oksahunniku talve jooksul ära põletanud. Üks töö jälle vähem. Ei tea kas järgmise/ülejärgmise talve jooksul 
keegi maja renoveerimist ei taha ette võtta? Oleks ju tore, kui lähed kevadel kohale ja keegi on majal näiteks mädad palgid ära vahetanud  :-) 

Viimane kilomeeter

Meie maja eest on Kärgula majani 230 km. Selline näeb välja viimase kilomeetri algus talvel. Minu auto põhja kõrgus on 20 cm. Pildil on näha, 
et kohati on lumi auto põhjani ulatunud. Võrumaa kohta pole ju palju aga päris talve tunde tekitamiseks oli 20 cm paksune lumekiht täiesti piisav. 
Ma ei pea silmas autoga lumes sõitmist (see oli ka tore) vaid seda päris talve tunnet, mis tekib näiteks siis, kui astud hilissügise hommikul õue, 
maha on sadanud esimene lumi ja sa tunned lume lõhna! 
Kui nüüd kevadel, suvel ja sügisel oleks meeles samast kohast uuesti pilt teha... 

Suvekodu talvel

Talvel on ikka väga teistmoodi. Esimese asjana jäin kuulatama - täielik vaikus. Tundus, nagu kuuleksin isegi lumehelveste kukkumist lumele. 
Mitte ühtegi heli. Terve ümbrus oli ka äsja mattunud värskesse lumme, mis summutas viimasedki võimalikud hääled. 
Seisin ja vaatasin. Mõtlesin, et sel suvel jõuan ehk pildi vasakus ääres oleva räga ära koristada. Eks paistab... 

Talvel suvekodu juures

Käisin jaanuari teises pooles, siis kui veel lund ja külma oli (praegu on ainult lund) Võrumaal, meie suvekodu vaatamas. Kõik oli vaikne ja rahulik, 
ainult ühed lumme mattunud inimese jäljed tulid metsast, läksid tuppa ja siis jälle tagasi metsa. Uks oli enda järgi ilusti kinni pandud. 
Ainult meie kollane silmapesu kauss oli jalad alla võtnud. See aga juhtus raudselt enne lume tulekut, sest kausi jalajälgi lumel ei olnud  :-) 
Suvel kraavipealsest võsast välja tõmmatud kuusk oli aga alles. Hea seegi - saab ehk sel aastal vanast puust midagi toredat teha... 

Vana talukoht 10 (30.08.2014 vs 30.05.2015)

Võrreldes eelmise aasta augustiga, kui esimest korda omanikena sinna läksime, on midagi juba muutunud. Peaaegu samast kohast pildistatud. 
Laupäeval tegin pisut kaugemalt. Kui ilus seal praegu on! Mets heliseb linnulaulust ja kõigi laul on kuulda. Pole ühtegi segavat heli. 
Seepärast ei raatsi niidukitki käima tõmmata. Aga peab. Rohi kasvab nii, et tuulevaikse ilmaga kuuleb sahinat  :-) 
Vee saime ka krundile, nagu mu kaasa tavatseb öelda - laiem kipsi karkass vanade vihmaveerenni tugede peale ja tünn jookseb ilusti vett täis. 
Peale väsitavat tööpäeva on mõnus ennast jaheda vihmaveega üle loputada ja puhtad riided selga tõmmata. 

Vana talukoht 9

Enne, kui mina fotoka pildistamisvalmis sain, oli üks mees juba katusel ja teisel üle poole majaesisest niidetud. 
Seekord võtsime korstna maha, mis oli nii palju vajunud, et toetas juba sarikate peale. Enam pole majal pinget peal. See teadmine mõjub endalegi 
kuidagi kergendavalt. 
Peale selle sai ka maja ümbert nii palju puhtaks niidetud, et oli juba ilus vaadata. Nii imelik, kui see ka pole, hakkas juba praegu see roheline 
ala pisut muru meenutama :-) 

Vana talukoht 8

Hooaeg on alanud. 
See laupäev (16. mai) polnud tegelikult sel kevadel esimene kord, kui maja juures käisime. Üht-teist sai tehtud juba 1. mail. 
Seekord oli aga kaasas üks vana muruniiduk, mis pidas üllatavalt tublisti vastu ja niitis suure osa maja ümbrusest ära. 
Seda muidugi inimese abiga. Siis sai lihtsalt aeg otsa, mitte niiduk  :-) 
Tehtud sai palju aga veel rohkem on teha. 
Igalt poolt krundi peal tuleb välja kõikvõimalikku prügi. Näiteks on keegi kunagi jätnud maha vedelema ruutmeetrite kaupa kasvuhoone kilet. 
See on nüüd rabedaks muutunud ja tuleb maa seest välja vaid peopesa suuruste tükkidena. Leidub ka erinevaid metallesemeid, klaasikilde, 
vanu prusse, laudu, okastraati... Millal ükskord saab julgelt niidukiga mööda krunti käia, kartmata masinat ära lõhkuda? 

Vana talukoht 7

Kollane maja ootab. Ootab kevadet, nii nagu minagi. Siis läheme ja hakkame toimetama. Võtame õue pealt võsa maha, korjame sinna aastate 
jooksul loobitud prahi kokku ja kutsume targemad inimesed, kes oskavad maja taastamise mõttekusest midagi rääkida. Ehk ei ole veel hilja... 

Vana talukoht 6

Paneks selle pildiga vana talukoha seeria lukku. Selleks korraks. Nagu loeme ka seal tehtud tööd selleks aastaks lõpetatuks. 
Kuigi... mine sa tea. Kui ikka ilusaid ilmasid jätkub, võib mõni nädalavahetus... või siiski mitte. 
Olime võtnud endale selle sügise sihiks taluõu maltsast puhtaks saada. Ja nagu juuresolevalt pildilt näha, seda ka saime. Eks paista, palju järgmisel 
aastal tehtud saab. Siis ju terve suvi aega toimetada :-) 

Vana talukoht 5

Hommikuselt jalutuskäigult tagasi tulles kohtasin naabermaja juures rebast. 
Oma maja juurde tagasi jõudes kuulsin, kuidas kogu mu pere oli pisut peale päikesetõusu metskitsega üsna lähedalt tõtt vaadanud. 
Hommik algas aga minu jaoks tedre või metsise maandumise ja lendu tõusmisega otse meie telgi kõrval. Seda, et teder või metsis, arvan ma 
puhtalt tiivasahina järgi. Polnud mingit võimalust telgi lukku lahti tõmmata ja vaadata. Seda enam, et selle toimingu jaoks oleks ma pidanud ennast 
kahe magaja kõrval teist pidi pöörama :-) 

Vana talukoht 4

Hakkab looma. Või hakkab lindu? :-) Sõnademäng, mis polegi väga kohatu, sest hommikul oli võimalik väga lähedalt vaadelda nii loomi, kui linde. 
Aga sellest juba edaspidi. 
Pealelõunaks olime taluõuele välja murdnud. Teha on veel palju aga esimese päeva eesmärk sai täidetud. Tegime veel pisut pealegi. 

Vana talukoht 3

Vana väravakoht hakkab välja tulema. Poisid leidsid omale jõukohase töö - lõikasid oksakääridega 
trimmerist järele jäänud tüükaid maha. Ka seda oli vaja teha, kui algaja trimmerdaja oli suurema 
maltsa maha võtnud :-) 
Kui väravakaskede vahele viiv tee sai sisse niidetud, tekkis korraks tunne, et nüüd kohe saabki 
kõik valmis. Kohe jõuame õue peale, teeme selle poole tunniga puhtaks ja siis on kõik valmis. 
Jälle nii, nagu vanasti... siis kui vana-vanaisa elas. 
Ilmselt on need tugevad lapsepõlve mälestused, mis selliseid kujutelmasid tekitavad... 

Vana talukoht 2

Alustasime umbes 200 meetri kauguselt tee rajamisega. Peale esimesi tõmbeid (mis olid ka mu elu 
esimesed trimmeri tõmbed) tundus asi üsna hull. Arvasime, et taluõuele me täna välja ei jõua. 
Kuid endalegi üllatuseks olime tund aega hiljem nii kaugel, et nägime kohta, kus kahe kase vahel oli 
kunagi värav olnud. Selle koha olen ka juuresoleval pildil püüdnud võimalikult arusaadavalt välja tuua :-) 
Motivatsioon oli laes ja peale väikest pausi tõmbasime jälle trimmeri käima, et jõuda kohe-kohe maja õuele. 

Vana talukoht 1

Blogi pidamine on viimasel ajal unarusse jäänud. Mõtted on mujal. 
Mõtted on Võrumaal, vana-vanaisa talukoha juures, mis on ka mu ema sünnikodu. Vanaema müüs selle 80'ndate lõpus maha, sest ei olnud enam 
võimalik Tallinnast nii kaugel piisavalt tihti kohal käia. Maja seisis tühjana ja vajas hoolt. Loodeti, et satub heade inimeste kätte... nii aga ei läinud. 
Sellest ajast käis koht mitme omaniku käest läbi, kes lasid maja ja selle ümbrust loodusel kujundada. 
Kuni ühel kenal augustikuu päeval sattusin kinnisvara portaalis puht juhuslikult kuulutuse peale, milles olid väga tuttava maja pildid... 
Polnud pikka mõtlemist - see koht on mulle lapsest saati armas olnud. Ostsime abikaasaga ära. Kasvõi juba selle pärast, et meie koht oleks jälle 
meie käes. Ka ema oli rõõmus :-) 
Käisime siis läinud nädalavahetusel trimmeriga teed rajamas ja maja ümbrust puhastamas. Oli, mida niita. 

Jätkub...

Üks koduke Saaremaal

Pilt ajast, kui Eestis veel lumi kindlalt maas püsis. Veebruar 2012. 

 

Ilus kodu

Tamron AF 90mm F2,8 Di Macro, säri 1/400; ava 9; ISO 100

Kes ütles, et makro objektiiv ainult väikeste asjade pildistamiseks on? Näe, astud paar sammu tagasi ja isegi maja mahub pildile :-)
Sõidan sellest kohast suhteliselt tihti mööda aga tavaliselt on minnes kiire ja tulles pime. Või vastupidi.
Seekord olin rolleriga, no selle "kollase sääsega" teate küll. Eelmise aasta juulis panin ta´st pildigi siia üles. Ja nüüd oli mul aega.
Selge see, et inimesel on aega, kui ta otsustab 40 km kaugusele kiirusega 45 km/h sõita. Seda hoogu pole kahju ka peatada.
Nii ma siis seal seisma jäin ja selle pildi tegin. No tõesti ilus elamine.

Kaval kass

Eks igas maakodus pea ikka kass olema :)

Ema sünnikodu

Selline nägi välja üks armas Lõuna-Eesti maakodu 1981 aastal. Isa tegi pildi. Oleksin isegi teinud. Aga mul
polnud siis veel fotokat. On aga seal oldud suvedest ilusad mälestused.
Mäletan köögi lauda ja plekist, pisut kumera põhjaga kruusi, mille seest sai naabertalust toodud lehmapiima
limpsida. Ja kui hästi maitses kukeseene kaste ja keedukartul... no eks kõht oli õues jooksmisest tühi ka.
Ja kuidas seisime emaga ühel soojal suveõhtul maja ees, suure vahtra all ja metsa tagant rabast kostusid soo-
kurgede hääled. See on mu esimene mälestus sookurgedest. Nende laulul on minu jaoks siiani eriline tähendus.
Ja õhtul magama minnes tuli hea uni... metsa veerel väikses majas.



Minul ei olnud 2007. aasta suvel enam võimalust samas seisukorras majapidamist pildistada.
Uued omanikud jätsid peale paari sees elatut aastat, kuskil 90-ndate alguses maja lagunema.
Otsisin lihtsalt koha, kust minu silma läbi oli õuepealne kõige paremini näha. Malts oli nii kõrge, et pidin fotokat
pea kohal hoidma.
Huvitav on aga meie koha valik. Selle pildi tegemise hetkel ma veel ei teadnud, et isa pildistas peaaegu sama
vaadet, peaaegu samast kohast 26 aastat tagasi. Isa oli pildistamise ajal 34. Mina 29.
Kas selline kokkulangevus võib vihjata sellele, et me näeme mõningaid asju ühtemoodi?
Võimalik. Ikkagi sugulased :)