Võrreldes eelmise aasta augustiga, kui esimest korda omanikena sinna läksime, on midagi juba muutunud. Peaaegu samast kohast pildistatud.
Laupäeval tegin pisut kaugemalt. Kui ilus seal praegu on! Mets heliseb linnulaulust ja kõigi laul on kuulda. Pole ühtegi segavat heli.
Seepärast ei raatsi niidukitki käima tõmmata. Aga peab. Rohi kasvab nii, et tuulevaikse ilmaga kuuleb sahinat :-)
Vee saime ka krundile, nagu mu kaasa tavatseb öelda - laiem kipsi karkass vanade vihmaveerenni tugede peale ja tünn jookseb ilusti vett täis.
Peale väsitavat tööpäeva on mõnus ennast jaheda vihmaveega üle loputada ja puhtad riided selga tõmmata.
See seeria, Vana talukoht on oma lakooniliste tekstiselgitustega kuidagi eriti hingeminev. Mõnikord mõtlen, et kõigil talukohtadel on olemas hingus. Neil kohtadel on igaühel oma asi rääkida, millest meie teame vaid killukesi. Kuid kusagil seal on ikkagi terviklik, ainult talle teadaolev lugu millel on kindel algus. Kindlasti on ka olemas ka lõpp kui kaob majaasemele viitav viimane sirel või õunapuu ... Äkki ehk sellepärast see pildiseeria mulle meeldibki. Sellel talukohal on tekkinud lootus uuele võimalusele. Ning ma tean enda kogemusest, et ta vastab lootuseandjale tänulikkusega igal päeval.
VastaKustutaTänud heade sõnade eest! See on jah omamoodi lugu, kuidas 70'ndate alguses, kui vana-vanaisa suri, maja ilma aastaringse kasutuseta jäi.
KustutaJa sama kümnendi lõpul sündis üks väikene mees, kes 36 aastat hiljem püüab kohale jälle eluvaimu sisse puhuda.
Ring sai täis, nagu mu hea sõber ütleb.
PS. Teie kommentaar oli millegipärast topelt ilmunud. Kustutasin siis ühe ära.
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustuta