Töö kannab vilja

Käisime Randoga pühapäeval pesakaste puhastamas. Sõtkad ju varsti kohal. 
Esimeses oli üritatud pesitseda aga see oli ilmselt "tänu" liiga tihedale laudtee 
liiklusele katki jäänud. Järgmises kolmes oli täielik tühjus, kui välja arvata mõned 
männiokkad ja puukoore tükid, mis olid tuulega juhuslikult kasti sattunud. 
Meeldiv üllatus ootas meid aga viimases kastis, mis minu meelest on ka kõige parema 
koha peal. Keegi oli selle omaks võtnud! 8 cm paksune kiht männikoore tükke, sulgi 
ja rabasammalt. Väga mõnus pesa! Elaks või ise sees :-) 
Vaatamata sellele tegime siiski kasti puhtaks ja panime pisut höövlilaastu 
pehmenduseks põhja. Loodetavasti tuleb sinna ka sel aastal keegi elama. 

Sõtkaemandad

Sõtkad on kohal juba tükk aega, aga alles täna varahommikul oli mahti neid ise vaatama minna. Ettevaatlikud, nagu ikka. 
Huvitav... pesakastid on ikka veel tühjad aga igal suvel on ometi pojad järve peal. 
Kus see õõnespesitseja siis oma pojad välja haub? 

 

Tänasest pruun

Täna oli eriliselt ilus ja pesakastide pruunistamiseks väga hea ilm. Jõudsin alles paar tundi tagasi koju.
Kui nüüd kõik muu sobib, peaks kevadel sõtkad sisse tulema. Selle taha, et peaskastid ebaloomulikku värvi on,
ei tohiks enam asi jääda. Tõenäoliselt muutuvad kevadeks veel loomulikumaks.
Kui aga vaadata seda rahvahulka, mis igal päikesepaistelisel nädalavahetusel Kakerdaja rabast läbi käib...
no eks kevadel paistab.
Siin väike meenutus peaaegu aasta tagusesse aega, kui uued kodud said üles pandud.

...ja lähemalt

Ka selle esimese, viltuse puu küljes oleva kasti, pintseldasime üle.
Nii on natukenegi ilusam :)