Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD hobifotograafi pilgu läbi

Mul oli õnne viimase kahe nädala jooksul teha oma pildid pealkirjas nimetatud objektiiviga. Nüüd on aeg küps kirjutada väike kokkuvõte. 

Üks esimesi asju, mis iga objektiivi juures kohe välja tuleb, on see, kuidas päikesevarjuk kinnitub. Selle objektiivi juures on kohe näha, et Jaapani 
insenerid on oma tööd hästi teinud. Kinnitus on tõesti korralikult tehtud - varjuk istub ilusti soontesse ja sujuva veerandpöörde lõpus käib konkreetne 
jõnks, mis annab kindlustunde, et varjuk on korralikult kinni. Väga mõnus!  

Kiitust jätkub mul ka AF/MF ja stabika nuppude jaoks. Kui ma objektiivi esimest korda Lauri kirjutatud "Karbist välja" artiklis nägin, tekkis mul 
nende nuppude hea liikumise osas pisut kahtlusi. Aga olles saanud nüüd ise neid kasutada, kadusid igasugused kahtlused. Kui hästi need suured 
nupud liiguvad ja kui mugav on neid vajutada! Isegi kindaga saab asendi vabalt ära muuta. Praeguste ilmadega on see suur asi, kui ei pea kinnast ära võtma :-)  

Millega peab aga ettevaatlik olema, on teravustamise rõngas. Algul ei saanud ma aru, kuidas osadel mu piltidel mitte ühtegi teravat kohta ei ole. 
Siis aga jagasin ära - olin pildistamise ajal objektiivi liiga eestotsast kinni hoidnud ja pisut enne vajutamist teravustamisrõnga pöidlaga paigast ära 
liigutanud. Seda juhtus aga ainult kindaga. 

Objektiivi ehitusest, läätsede paigutusest, kromaatilisest aberratsioonist ja vinjettimisest ei ole mina kõige õigem mees kirjutama. 
Las see jääda targemate inimeste mängumaaks. Ei oleks ka viisakas teiste artiklitest siia tarka juttu kopeerima hakata. 

Aga mismoodi ava suurus tausta udusust muudab, seda võin sulle lausa näidata. Siin on üsna kinnise avaga tehtud pilt (f/11): 

ja sama pilt, samast kohast, ainult nüüd on ava arvuks see magus 1.8: 

On vist ütlematagi selge, et vahe on märgatav. Kuigi lähipildistamisel kasutaks ma ise maksimaalselt f/2.8. Minu meelest jääb 1.8'ga teravus- 
sügavus pisut liiga väike. Ma jätaks 1.8 näiteks virmaliste pildistamiseks, kus säriaeg on piiratud ja valgus tuleb sensorile saada läbi suure ava ja 
kõrge ISO. Samas jääb virmaliste jaoks 45 mm võib-olla pisut kitsaks... aga eks see oleneb ka kompositsioonist. 

Kui minul oleks virmaliste pildistamiseks valida laiema nurga ja suurema ava vahel, kalduksin vist ikkagi suurema ava poole. Fiks objektiiviga pole 
ka seda muret, et ta välja suumitult ja taevasse suunatuna ise kokku tagasi hakkab vajuma. Nagu seda teevad mõned suumobjektiivid. See oht 
pole virmaliste pildistamisel just väga suur, sest siis pole toru suunatud otse pea kohale (tavaliselt) aga tähistaeva, eriti Põhjanaela pildistamisel 
on mul endalgi sellist asja eelmise objektiiviga ette tulnud. See polnud muidugi Tamroni toru  :-) 
Läks vist vähe pikaks see virmaliste teema... 

Lisan siia veel ühe pildi, mida vajutades ma suurest avast ja korralikust pildi stabilisaatorist rõõmu tundsin. 
See on Maiasmoka kohvik Vanalinnas ja õdus valgus ei ole teadagi piisav kiire säriaja kasutamiseks. Siis lükkad ISO üles, keerad ava lahti ja: 

Looduse sõbrana lootsin enamuse piltidest selle objektiiviga looduses teha. Aga enne 31. detsembrit polnud looduses minu jaoks just palju inspireerivat. 
Nii pidigi keskenduma tubastele katsetustele ja uurima, kas Tamroni 45mm 1.8 sobiks ka portree pildistamiseks. 
Õnneks oli Evelin nõus poseerima ja teda ei kohutanud ka see, et tänu sellele postitusele ta kümme korda kuulsamaks saab :-)  

Peale fotosessiooni lõppu tõdesin mina, et kõnealune objektiiv sobib portree pildistamiseks suurepäraselt ja Evelin oli rõõmus, et sai endale jälle mõned värsked pildid :-) 

Terve testiperioodi jooksul oli mul fotokas peaaegu iga päev kõikjal kaasas. Tulid meelde need ajad, kui pildistamisega alles alustasin - ka siis võtsin 
fotoka igale poole kaasa. Hiljem sai selgeks, kuhu tasub võtta ja kuhu mitte. Eks mõni ikka pahandas ka, kui aparaadi välja võtsid. 

Hommikul tööle minnes aga ei pannud keegi pahaks, kui auto aknale tekkinud jäälilled mälukaardile jäädvustasin. 
Päris makro objektiivina kõnealust Tamronit ikka kasutada ei saa. Lähim teravustamiskaugus hakkab esimese asjana segama. 
Aga 29 cm kauguselt töötab kõik laitmatult. Sellises olukorras oli 29 cm 45 mm'se fookuskauguse juures täiesti sobiv: 

Maastiku pildistamiseks leidsin ühe tööstusmaastiku Assakult: 

...ja ühe loodusmaastiku Kakerdaja rabast: 

Maastiku pildistamiseks mina vist endale fiks objektiivi ei valiks. Või peab neid fotokotis siis tõesti mitu olema. Alati tahaks ju natuke kaugemale või lähemale... 
Aga see võib mul ka vana suumikasutaja haigus olla. Neid pilte tehes õnnestus aga täpselt õigel kaugusel olla. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et 10 palli skaalal annaksin Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD'le hindeks 9. Igati tubli objektiiv. Parajalt suur, parajalt raske, 
nupud hästi käsitletavad ja stabikas töötab nagu mõte. 
Teravustamise rõnga võiks saada kuidagi "välja lülitada", et sinna kogemata sõrmega vastu minnes fookust paigast ära ei ajaks. 
Aga see on harjumise asi, ma arvan. 
Kui seda postitust lugedes hakkas tunduma, et just sellises... 45 mm kandis olev toru on fotokotist puudu, sea sammud lähimasse Photopointi. 
Täna käisin Ülemiste poes isegi. Jõulumöll on möödas ja rahvast meeldivalt vähe. 
https://www.photopoint.ee/objektiivid/481509-tamron-sp-45mm-f-18-di-vc-usd-objektiiv-canonile

Nissan Leaf ´iga ümber Eesti

Mõni aeg tagasi oli mul ELMO rendi lehel õnne saada käpp peale 100% elektri jõul liikuvale Nissan Leaf´ile. 
Kui Mitsubishi i-Miev´i on veel võimalik laenutada, siis Nissanid on nii nõutud, et selle kätte saamine on nagu väike lotovõit. 
Sellisel menul on ka põhjus. Nissan on tõesti mugav ja igati võrdväärne vastane meie praegustele, vedelkütusega töötavatele 
autodele. Kui Mitsubishiga on hea linnas sõita ja oma asju ajada, siis Nissaniga võib ette võtta ka pikema retke. 
Mind on huvitanud elektriautode tänavapilti ilmumisest alates üks küsimus: kuidas oleks sellega näiteks Lõuna - Eestisse sõita?
Nüüd oli mul kasutada enda autost mugavam, põnevam ja ägedam masin. Samuti ühe ilusa suvepäeva jagu vaba aega. 

Auto näeb hea välja. Eriti seest. Nii valges, kui pimedas. 
Peale "väikest" tutvumist, sõitmist ja pildistamist sain lõpuks koju koti peale. 
Hommikul laadisin bensiinijaama nurgas aku täis ja võtsin suuna Türile. 98 km hiljem olin kohal. Kuna kasutasin kodu juures 
kiirlaadijat, oli nüüd kindlasti vaja laadimispeatus teha. Aga see oli ainult tore, sest vahepeal on ju hea ennast väheke sirutada.

 

Praegu on väiksemates linnades ja asulates kiirlaadijad enamjaolt vabad. Harva kohtad teist elektriautot laadija juures. 
Laadija kaabel ühendatud, näitab Nissani puhul kapp laadimise ajaks 57 - 59 minutit. Tegelikult on juba 25 - 30 minuti pärast 
aku 80% ulatuses täis. 

Kuna olin arvestanud tunnise peatusega, panin laadija veel üheks tsükliks tööle. Samal ajal jälgides aku temperatuuri, mis on 
ühe olulisema näitajana näidikuplokil välja toodud. Veel 20 minutit ja auto meelest oli nüüd paak täis. Ees ootas Rõngu: 

Selle akutäiega saingi ilusti Rõngusse, Türilt 123 km kaugusele. Vahepeal kaalusin võimalust Mustla laadijat kasutada aga 
autot pole vast mõtet üle ka laadida. 
 Ka nüüd olid mul peatuseks suured plaanid: pildistan, käin kindlasti pagari poes, näksin midagi, sirvin auto kasutusjuhendit jne. 
Aga jõudsin jälle vaid osa oma mõtetest teoks teha. Üks pikem telefonikõne, kiirelt poest läbi, mõned pildid ja juba aku täis! 
No mis ikka, teele! 
Keerasin rattad Puka poole, kus on mu sugulaste suvekodu. Kahjuks olid nad aga selleks aastaks oma suvepuhkuse lõpetanud 
ja linna tagasi kolinud. Seega tegin järgmise peatuse Otepääl. Ei saa siinkohal mainimata jätta, kui äge on Puka ja Otepää 
vaheline tee. Tõeline Lõuna - Eesti! Valisin teadlikult just selle tee, et näha kuidas elektriauto kuppelmaastikul käitub. 
Nagu arvata oli - ökonoomselt. Isegi üllatavalt ökonoomselt - peale 20 kilomeetri läbimist langes järele jäänud kilomeetrite 
number ainult kolme võrra! Söönud talvepealinnas kõhu täis, oli järgmiseks sihtkohaks:

Kui juba, siis juba. Sangaste on ju piisavalt kaugel Jürist? Polnudki ammu selle kauni punase lossi juures käinud.

 

Ka siia oli paigaldatud palju vastakaid arvamusi tekitanud kollane NG aken. Kasutasin seda siis ära nii hästi, kui oskasin :-)
Sangastest välja sõites võtsin suuna Antsla peale, sest nüüd hakkas Rõngust võetud elekter tasapisi otsa saama. Ka Antsla 
Olerexis ei jõudnud mul igav hakata, olgugi et asula keskpunkt jäi bensukast pisut kaugemale. Sain lõpuks aega Rõngust 
ostetud saiakesed lipsu taha lasta ja peale käte pesemist auto raamatut sirvida. Kui akus 80% sees ja kiirlaadija oma töö 
lõpetanud, hakkasin vaikselt kodu poole tagasi liikuma. 
Valisin koduteeks Tallinn - Tartu - Võru - Luhamaa maantee, kus ei saa väga omas tempos sõita, vaid tuleb teistele mitte 
jalgu jäämiseks samas rütmis püsida. Ühtlasi oli võimalus teada saada, kuidas mulle juba meeldima hakanud elektrikas 
naftakompaniide teenistuses olevate liigikaaslastega sammu peab. Osulast Tartuni polnud mingit probleemi. Panin 96 km/h 
kiirusehoidjaga peale (90 km/h GPS järgi) ja ei seganud ma kedagi. Samas ei jõudnud ka kellelegi järgi. Väga mõnus oli sõita. 
Kolmas pluss selle kiiruse juures on, et kaamerate juures pole vaja paaniliselt pidurdama hakata, nagu paljud millegipärast 
seda teevad. Aku pidas ka ilusti.  Natuke peale seitset õhtul olin Tartus, Lõuna keskuse juures. Ja ma polnud ainuke:

Huvitav on see, et elektriauto omanikud hakkavad laadija juures kokku saades alati lobisema. Oma autole bensiini võttes ma 
seda täheldanud pole :-) 
Nagu meist kahest veel vähe oleks olnud, tuli mõni minut peale mind laadija juurde ka üks isikliku Nissan Leaf´iga kodanik. 
Küsisin, kuidas ta autoga rahul on, kaua juba sõidab ja kas peres on bensiini või diiselauto ka. Ütles, et ostis Nissani neli kuud 
tagasi, bensiini põletav auto on olemas aga sellega pole viimased neli kuud sõitnud. Arvas, et kui talve ilma eriliste viperusteta 
ära sõidab, müüb kevadel vana auto maha. Jutud räägitud, poes käidud, jätkasin sõitu Tallinna suunas. 
Kuna Mäo tundus riskantselt kaugel olema, tegin ühe vahepeatuse Põltsamaa ristis: 

Tagumise luugi pealt paistab päikesepaneel, mis annab lisajõudu harilikule, 12-voldisele akule. See omakorda toidab auto 
elektroonikat ja mõningaid mõnusaid lisasid, mis muutuvad oluliseks just temperatuuri langedes. Nii võib näiteks külma 
ilmaga kasutada rahulikult istme- ja roolisoojendust. Kartmata, et see ülemäära akut koormaks ja kilomeetreid vähendaks. 
Oleks Põltsamaa ristis kaks laadimist teinud, sõitnuks ilmselt Tallinnani välja. Kuna piirdusin ühe, 25 minutilise tsükliga, 
peatusin igaks juhuks ka Kosel. Oli juba üsna hämar: 

Kui "nina seinas", saab autol nii öelda süüte sisse keerata ja kõikide funktsioonidega tutvuda. Näidikuplokil põleb isegi tuluke, 
mis näitab laadimist. Ja kilomeetreid tuleb aina juurde...

Pisut enne kella 23 olin Tallinnas. Mida siis kokkuvõteks öelda? Mis kell homme Nissani esindus lahti tehakse? :-)
Õnneks või kahjuks on mul üks takistus, mistõttu elektriautot veel soetada ei saa. Muidu mine tea... 
See ~140 km 100% laetud akuga on linna sõitude jaoks täiesti piisav. Maantee sõiduks võiks kilomeetreid pisut rohkem olla 
aga selliseid pikki sõite ei ole vähemalt meie perel nii palju, et see häirima hakkaks. 
Kui palju on aga Tallinnas ja Tallinna ümbruses oma majas elavaid peresid, kes käivad igapäevaselt linnas tööl, koolis, laste- 
aias ja kellel majapidamises kaks või enam autot? Miks ei võiks neist vähemalt üks olla elektriauto? 
Loodan, et tehnika kiire areng pikendab peagi ka elektriauto akude kestvust ja varsti pole mina üks vähestest, kes oleks nõus 
endale järgmiseks elektriauto soetama. 

Ai mjäu

Eile, peale pikka rent.elmo.ee lehe jälgimist õnnestus mul rentida elektriauto Mitsubishi i-miev (ai-mjäu). See ei ole küll õige 
hääldus aga on eestlasele suupärasem ja palju naljakam :-) 
Nimelt on juuli algusest käivitunud Eesti mõistes täiesti uus ja väga lahe autorendi teenus, mis pakub võimalust sõita elektri- 
autoga. Hinnad on väga normaalsed - esimene tund 6.- ja iga järgnev tund 3.- Samas üle 30.- ööpäevas ei võeta. Lisaks 
teenuse lihtsus, uudsus ja uskumatult paljude inimeste soov proovida sõita selle nii palju jututeemat andnud autoga. 
Tulemuseks on, et nõudlus ületab mäe kõrguselt pakkumise. Sel nädalavahetusel praktiliselt ei olnud võimalik autot saada. 
Olgugi, et hetkel on käigus 16 Nissan Leaf´i ja 8 Mitsubishi "ai mjäud". 
Muidugi ei jätnud ma autost pilte tegemata. Allpool siis väike valik. 









































Seest auto nagu auto ikka. Suur ekraan keset keskkonsooli, millega saab juhtida raadiot, navigatsiooniseadet ja veel paljut 
muud, on loomulikult puutetundlik. Kahjuks ei leidnud ma võimalust panna auto navigeerima lähima vaba laadija suunas. 
Eks alguse asi. Vaatasin telefonist. Üle - Eestiline laadijate kaart on elmo.ee lehel täiesti olemas. 









































Laadimine ei käi mitte ühest ja samast "august". Juhi pool on kiirlaadija pesa ja kõrvalistuja pool on... et mitte nüüd öelda 
aeglase laadimise pesa (mis tekitaks küsimuse: kes see loll seda aeglast laadimist kasutab, kui kiire olemas on), ütleme 
öise laadimise pesa. Selle kaudu saab aku 100% täis. Kiirlaadija "lükkab" sisse umbes 75%.

Kui aku täis, pakub see vahva putukas küllaga puhast sõidurõõmu. Nagu tagaluugil kirjas.

Tallinn areneb. Nagu ütleb eelmise postituse pealkiri. 
Nii see tõesti on. Taamal kerkivad üha uued tornid ja ELMO rent pakub midagi täiesti enneolematut.









































Kui sõidud sõidetud, on rahakotisõbralikum jätta auto selleks ette nähtud kohta. Neid kohti on tänase päeva seisuga Tallinnas 
kaheksa ja Tartus üks. 
Pole küll kohustuslik aga on viisakas jätta auto peale kasutamist laadima, et järgmisel kasutajal oleks hea võtta. Minul see 
eile ei õnnestunud, sest kiirlaadija ei hakanud millegipärast tööle. ABB kapp pakkus mulle vankumatu järjekindlusega võima- 
lust laadida väikest "ai mjäud" pagasiruumis oleva juhtmega läbi AC pistiku. No ei julenud seda juhet kapi ja auto vahele 
järelvalveta jätta. Palun vabandust, järgmine kasutaja, selle akusse jäänud 36% eest :-)









































Kokkuvõtteks võin öelda, et mulle meeldis. Nii auto, kui kogu see teenus ja kuidas asi on välja mõeldud ning tööle pandud. 
Ja kui vaikne! Imestasid kõik, kes minuga kaasa sõitsid.

Mida arvata Tamron AF 90mm F2,8 Di Macro objektiivist?

Suur suvi on käes ja Photopoint on Tamroni objektiivide testimise taas käima lükanud. Minu fotokotti potsatas seekord
1:1 suurendusvõimega Tamron AF 90 mm F2,8 Di Macro.
Nii selles artiklis olevad pildid, kui kaheksa eelnevat olen just selle objektiiviga teinud. Korralik objektiiv, julgen ma öelda.
Eks seda testimise teemat saab ikka sõprade - tuttavatega ka arutatud, et mis toru parasjagu käes on, kuidas tundub, mida
selle kohta fotoringkondades räägitakse jne.
Samas pajatatakse ka oma kogemustest ja nii mõnigi fotonduses hästi orienteeruv inimene on jaganud mu arvamust. 



Ainuke asi, mis mind veidi häiris, oli aeglane ja tänu mootorile pisut lärmakas automaatne teravustamine. Aga pole probleemi:
äärmiselt mugav on lülitada objektiiv ümber käsitsi teravustamise peale. Lükka vaid teravustamise rõngast ettepoole ja ongi
MF režiimis. Ja kui sujuvalt see käib! Vaatamata sellele, et minu kasutuses olnud toru oli mitmete kasutajate käest läbi käinud.
Ikka töötas :-) Manuaalse teravustamise asendis ilmub nähtavale ka sinine ring objektiivi esiosas. Väike aga asjalik lisa - nii on
kohe peale vaadates näha, et toru on käsitsi teravustamise režiimis.
Veel meeldis mulle piiratud teravustamise funktsioon, mis on mõeldud kasutamiseks automaatse teravustamise korral.
Objektiivi külje peal on väike lüliti, millest saab piirata teravustamise käiku. Kui näiteks pildistad ühel hetkel ainult makrot,
saab selle lüliti abil objektiivi panna teravustama vaid makro vahemikku. Nii ei "saeta" läbi tervet vahemikku. See säästab
aega ja närve. Niipalju siis teravustamisest.
Makro toru üks olulisemaid omadusi on muidugi pildistatava taustast välja toomine. Pean siin silmas tausta udusust ja pehmust
või nagu praegu meeldib kõigil selle kohta öelda - bokeh´i. No on äge sõna, kas pole? Tausta pehmuse kohta, kuidas iganes
seda ka ei nimeta, pole mul samuti ühtegi halba sõna öelda. 



Kui pildistada nüüd päris lähedalt, kuskil seal lähima teravustamise piirimail, jäävad objektist juba 5 cm tagapool asuvad
asjad makrolikult udused. Teame ju kõik, kui kaugel on teineteisest tordi peal olevad maasikad. Ma pean silmas ikka korralikku,
ise tehtud ja endale söömiseks mõeldud maasikatorti. Kuid kes oleks osanud arvata, et vaatamata pesule on maasikad siiski
karvaseks jäänud :-) Palja silmaga ma seda ei näinud.



Tausta udusus on minu silma jaoks ka piisavalt ühtlane. Seetõttu sobib Tamroni 90 mm makrotoru suurepäraselt ka portree
pildistamiseks. Allpool on poisist üks näidispilt ka. Kuna aga tegu on juba 90 mm-se fookuskaugusega, peab stuudios pildistades
olema selja taga ruumi, et vajadusel taganeda. Õues ilmselt seda probleemi ei teki.
Kui juba õue jutuks läks: päikesevarjukit poleks sellele torule vist vajagi. Mind üllatas see, kui sügaval korpuses on esilääts.
Kui veel varjuk ka külge panna, võib vist peaaegu vastu päikest pildistada. No ok, huvitavamate võtete saamiseks võib vastu
päikest nii või teisiti pildistada aga selle objektiiviga ei teki ilmselt kunagi "päikesejänkusid." 



Ega siis makro objektiiv ainult lähedalt ja väikeste asjade pildistamiseks ole. Vabalt võib proovida maastikku või mõningaid
kaugemaid objekte. Soovitud kompat pole fikseeritud fookuskaugusega muidugi nii kerge leida kui suumobjektiiviga.
Samas pead rohkem pea tööle panema, et hea kompositsiooniga pilte tuleks. Ja see arendab.



Mis veel? Hind muidugi. Praegu saad Photopointist kõnealuse kätte, kui ulatad üle leti 449 eurot.
Pakun, et see on igati mõistlik hind sellise objektiivi eest.



Kokkuvõtteks võin öelda, et kui on plaanis endale makro objektiiv soetada, tasub ühe variandina tõsiselt kaaluda ka Tamronit.
Selle raha eest on siin objektiivi rohkem kui küll.
Üks hea asi veel - seda sama toru saad nii Canonile, kui Nikonile Photopointist laenutada ja siis "oma naha peal" katsetada.
Praegu on ju parim aeg lillede pildistamiseks. Ostke või laenutage ja siis pildistage, pildistage, pildistage! 

Tamron AF 70-300mm F4,0-5,6 DI VC USD

Kirjutan nüüd väikese kokkuvõtte viimati kasutatud testobjektiivi kohta. Ikka sellest samast, millega siin
14 - 27 nov. üles laetud pildid tehtud on. Ehk siis viimased 8 pilti enne seda artiklit.
Silma jäi palju head ja üht - teist ka sellist, mille üle võiks nina krimpsutada.
Toru ise on selline, nagu juures olevalt pildilt näha.
Alustaks sellest, mis ei meeldinud. Statiivi kinnitus puudub. Nii pikal ja omajagu kaaluval objektiivil võiks statiivi
kinnitus ikkagi olla. Päris raske oli aparaati paigale saada, eriti püstkaadreid pildistades. Pidin lisatoe appi võtma.
Ja üks väike miinus veel - kui päikesevarjuk on transpordi asendis, katab ta täielikult suumirõnga.
Aga see pole tegelikult probleem - õige eestlane paneb alati varjuki ette, et objektiiv pikem ja kallim välja paistaks :-)





Eks ole ju varjukiga ägedam?
Sellel pikal varjukil on muidugi ka häid omadusi. Peale päikesejänkude ära hoidmise kaitseb see objektiivi
esiläätse ka vihmapiiskade eest ja kinnitub korralikult objektiivi külge. Võib - olla liigagi korralikult.
Pean selle all silmas seda, et varjukit tuleb päris kõvasti keerata, et see fikseeruks või lahti tuleks.
Minu jaoks harjumatu oli ka suumi- ja teravustamisrõnga asetus. Olen harjunud, et teravustamisrõngas on
suurem ja asub eespool. Sellel torul on vastupidi. Eks selle hinnaklassi objektiivide prioriteedid ongi natuke teised.
Aga objektiivi alt toetades kippus käsi ikka teravustamise rõngale vastu minema ja teravus läks paigast ära.
Algul ei saanudki arvutist pilte vaadates aru, milles asi. Miks mitmel pildil pole ühtegi teravat kohta? 



Kipub väga negatiivseks. Tegelikult pole asi üldse nii hull. Ka meeldivat on selle objektiivi juures omajagu.
Näiteks stabikas, mis töötab eeskujulikult. Tundsin tänagi, ohakalinde pildistades, sellest puudust.
Minu vanal Sigmal ju stabilisaatorit pole :-( Nii pean alati statiivi käeulatuses hoidma. Täna oli aga just selline
olukord, kus statiivi kasutada ei saanud.
Kui aga stabilisaatoriga objektiivi kinnitad statiivile, lükka kindlasti stabikas välja! Vaatamata sellele, et siis
enam midagi stabiliseerida pole, üritab ta seda ikkagi teha. Tulemus ei prugi olla seline, mida ootad.
Siin aga käest pildistatud näidispildid - esimene stabikaga ja teine ilma.
Kohe on näha, et esimene pilt on palju teravam. 





Samuti ei saa ühtegi halba sõna öelda teravustamismootori kohta. Töötab peaaegu hääletult ja minu jaoks
piisavalt kiiresti. Kohati tundus, et objektiiv teravustab isegi täpsemalt, kui minu Sigma 100 - 300.
See, et välja suumides objektiiv pikeneb, ei häirinud. See võib küll teatud olukordades probleemiks osutuda
aga mina kolmenädalase testperioodi jooksul kordagi sellisesse olukorda ei sattunud. On vist ütlematagi selge,
et liiva ei tasu välja käiva osa peale lasta, samuti tuleks enne kokku keeramist vihmapiisad sealt ära kuivatada.
Mis veel... muidugi hind! Kuigi... ega sel hinnal ju suurt tähtsust ole. Tavaliselt määrab see vaid selle, kas sa saad
asja endale osta või mitte. Hea küll... hind on sellel torul hea. Mitte müüjale (no seda võib - olla ka) vaid ostjale.
Photopointist saad objektiivi kätte, kui ulatad üle leti 400 eurot. Liikude tegemiseks antakse sulle suure
vahvlijäätise raha veel tagasi ka.
Kuna mina ei ole pädev rääkima värviülekandest või arutlema joonise teravuse üle, ütlen kokkuvõtteks lihtsalt:
tegu on hea objektiiviga. Sellega on meeldiv pildistada ja pildid saavad ilusad. 

Tamron 60 mm, f 2,0 - hea või odav?

Olen üldiselt seda meelt, et kui tahad head ja odavat asja saada, pead ikka kaks asja ostma.
Tamroni 60 mm makro objektiivi kolme nädala vältel katsetades leidsin end tihti mõttelt - äkki peaks oma arvamust korrigeerima...
Nagu juba aru saite, ei kasuta ma siin sõna "odav" halvas tähenduses. Esimesed klõpsud tegin toas, laelambi ja välgu valgel, mudelautodest ja Lego mehikestest. Esmamulje oli hea.
Aga tuli välja ka esimene viga. Mida lahtisem ava, seda enam lähevad pildi nurgad tumedaks. Selle vastu aitab Photoshop.
Tuleb vaid õigesse kohta linnuke pana. Nii lihtne ongi. Mina mõistagi ei hakanud praegu seda võtet kasutama.



Ühel pühapäevasel rabamatkal, kus tegelikult pidi päike paistma, sain uue mänguasja võimekuse proovile panna ka rabamänni oksal
rippuvat veetilka pildistades. Minu üllatuseks ilmus veetilgas nähtavale teine männi oks. Arvasin siiani, et selliseid pilte tehakse ainult
150 mm+ makro torudega. Tõe huvides pean ära mainima, et olen seda pilti veetilga parema eksponeerimise huvides ka lõiganud.
Päris nii lähedalt 60 mm-sega nüüd ka ei võta :)



Lisaks meeldivale oli ka siin midagi, mis mulle ei meeldinud. Ma ei räägi sellest, et vahetult enne päästikule
vajutamist veetilk alati ära kukkus... Teravustamise rõngas ei tööta sujuvalt. Kui ettevaatlikult ma ka keerata
ei püüdnud, käis ikka väike jõnks. Ja see on käsitsi teravustamise puhul probleem. Hakkama saab aga...
Lähedalt pildistades, avaga 2,0, on teravussügavus võib-olla millimeeter, mitte rohkem. Rabamaastikul annab
iga väiksemgi statiivi läheduses tehtud liigutus kohutavalt tunda. Sellise seeria sain aga hinge kinni hoides tehtud:



Siin on näha, kuidas ava järjest rohkem kinni keerates teravussügavus suureneb. Viimasel pildil on
taustast juba võimalik männi okkaid eristada. Selle rabataimekese kõrgus maast oli umbes 5 cm.
Peale selle, et makro objektiiviga saab väikeseid asju pildistada, kõlbab see suurepäraselt ka väikeste inimeste pildistamiseks.



Väga hea portree objektiiv. Mulle meeldis. Siin pildil on esikohal küll praeguse hetke lemmik mänguasi, aga ka
nii on huvitav. Ja kõnealuse objektiiviga tehtud "päris" portree pilt on juba siin olemas ka.
Ma ei ole pädev rääkima värvi ülekandest või joonisest. Targemad teavad öelda, et need on suurepärased.
Vaadates aga selle toruga tehtud pilte, võin öelda, et need meeldivad mulle. Seega ei kaalu siin loetletud paar
puudust kindlasti üles pildistamisrõõmu, huvitavaid pilte ja mõistlikku hinda, mida Tamroni 60 mm f 2,0 pakub.