Midagi siit, midagi sealt. Nii nagu pilte ja mõtteid tuleb.

Kuvatud on postitused sildiga ülevaade. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ülevaade. Kuva kõik postitused

pühapäev, 18. august 2013

Nissan Leaf ´iga ümber Eesti

Mõni aeg tagasi oli mul ELMO rendi lehel õnne saada käpp peale 100% elektri jõul liikuvale Nissan Leaf´ile. 
Kui Mitsubishi i-Miev´i on veel võimalik laenutada, siis Nissanid on nii nõutud, et selle kätte saamine on nagu väike lotovõit. 
Sellisel menul on ka põhjus. Nissan on tõesti mugav ja igati võrdväärne vastane meie praegustele, vedelkütusega töötavatele 
autodele. Kui Mitsubishiga on hea linnas sõita ja oma asju ajada, siis Nissaniga võib ette võtta ka pikema retke. 
Mind on huvitanud elektriautode tänavapilti ilmumisest alates üks küsimus: kuidas oleks sellega näiteks Lõuna - Eestisse sõita?
Nüüd oli mul kasutada enda autost mugavam, põnevam ja ägedam masin. Samuti ühe ilusa suvepäeva jagu vaba aega. 














































Auto näeb hea välja. Eriti seest. Nii valges, kui pimedas. 
Peale "väikest" tutvumist, sõitmist ja pildistamist sain lõpuks koju koti peale. 
Hommikul laadisin bensiinijaama nurgas aku täis ja võtsin suuna Türile. 98 km hiljem olin kohal. Kuna kasutasin kodu juures 
kiirlaadijat, oli nüüd kindlasti vaja laadimispeatus teha. Aga see oli ainult tore, sest vahepeal on ju hea ennast väheke sirutada.



 








































Praegu on väiksemates linnades ja asulates kiirlaadijad enamjaolt vabad. Harva kohtad teist elektriautot laadija juures. 
Laadija kaabel ühendatud, näitab Nissani puhul kapp laadimise ajaks 57 - 59 minutit. Tegelikult on juba 25 - 30 minuti pärast 
aku 80% ulatuses täis. 

Kuna olin arvestanud tunnise peatusega, panin laadija veel üheks tsükliks tööle. Samal ajal jälgides aku temperatuuri, mis on 
ühe olulisema näitajana näidikuplokil välja toodud. Veel 20 minutit ja auto meelest oli nüüd paak täis. Ees ootas Rõngu: 















































































Selle akutäiega saingi ilusti Rõngusse, Türilt 123 km kaugusele. Vahepeal kaalusin võimalust Mustla laadijat kasutada aga 
autot pole vast mõtet üle ka laadida. 
 Ka nüüd olid mul peatuseks suured plaanid: pildistan, käin kindlasti pagari poes, näksin midagi, sirvin auto kasutusjuhendit jne. 
Aga jõudsin jälle vaid osa oma mõtetest teoks teha. Üks pikem telefonikõne, kiirelt poest läbi, mõned pildid ja juba aku täis! 
No mis ikka, teele! 
Keerasin rattad Puka poole, kus on mu sugulaste suvekodu. Kahjuks olid nad aga selleks aastaks oma suvepuhkuse lõpetanud 
ja linna tagasi kolinud. Seega tegin järgmise peatuse Otepääl. Ei saa siinkohal mainimata jätta, kui äge on Puka ja Otepää 
vaheline tee. Tõeline Lõuna - Eesti! Valisin teadlikult just selle tee, et näha kuidas elektriauto kuppelmaastikul käitub. 
Nagu arvata oli - ökonoomselt. Isegi üllatavalt ökonoomselt - peale 20 kilomeetri läbimist langes järele jäänud kilomeetrite 
number ainult kolme võrra! Söönud talvepealinnas kõhu täis, oli järgmiseks sihtkohaks:










































Kui juba, siis juba. Sangaste on ju piisavalt kaugel Jürist? Polnudki ammu selle kauni punase lossi juures käinud.

 

































































Ka siia oli paigaldatud palju vastakaid arvamusi tekitanud kollane NG aken. Kasutasin seda siis ära nii hästi, kui oskasin :-)
Sangastest välja sõites võtsin suuna Antsla peale, sest nüüd hakkas Rõngust võetud elekter tasapisi otsa saama. Ka Antsla 
Olerexis ei jõudnud mul igav hakata, olgugi et asula keskpunkt jäi bensukast pisut kaugemale. Sain lõpuks aega Rõngust 
ostetud saiakesed lipsu taha lasta ja peale käte pesemist auto raamatut sirvida. Kui akus 80% sees ja kiirlaadija oma töö 
lõpetanud, hakkasin vaikselt kodu poole tagasi liikuma. 
Valisin koduteeks Tallinn - Tartu - Võru - Luhamaa maantee, kus ei saa väga omas tempos sõita, vaid tuleb teistele mitte 
jalgu jäämiseks samas rütmis püsida. Ühtlasi oli võimalus teada saada, kuidas mulle juba meeldima hakanud elektrikas 
naftakompaniide teenistuses olevate liigikaaslastega sammu peab. Osulast Tartuni polnud mingit probleemi. Panin 96 km/h 
kiirusehoidjaga peale (90 km/h GPS järgi) ja ei seganud ma kedagi. Samas ei jõudnud ka kellelegi järgi. Väga mõnus oli sõita. 
Kolmas pluss selle kiiruse juures on, et kaamerate juures pole vaja paaniliselt pidurdama hakata, nagu paljud millegipärast 
seda teevad. Aku pidas ka ilusti.  Natuke peale seitset õhtul olin Tartus, Lõuna keskuse juures. Ja ma polnud ainuke:










































Huvitav on see, et elektriauto omanikud hakkavad laadija juures kokku saades alati lobisema. Oma autole bensiini võttes ma 
seda täheldanud pole :-) 
Nagu meist kahest veel vähe oleks olnud, tuli mõni minut peale mind laadija juurde ka üks isikliku Nissan Leaf´iga kodanik. 
Küsisin, kuidas ta autoga rahul on, kaua juba sõidab ja kas peres on bensiini või diiselauto ka. Ütles, et ostis Nissani neli kuud 
tagasi, bensiini põletav auto on olemas aga sellega pole viimased neli kuud sõitnud. Arvas, et kui talve ilma eriliste viperusteta 
ära sõidab, müüb kevadel vana auto maha. Jutud räägitud, poes käidud, jätkasin sõitu Tallinna suunas. 
Kuna Mäo tundus riskantselt kaugel olema, tegin ühe vahepeatuse Põltsamaa ristis: 



































































Tagumise luugi pealt paistab päikesepaneel, mis annab lisajõudu harilikule, 12-voldisele akule. See omakorda toidab auto 
elektroonikat ja mõningaid mõnusaid lisasid, mis muutuvad oluliseks just temperatuuri langedes. Nii võib näiteks külma 
ilmaga kasutada rahulikult istme- ja roolisoojendust. Kartmata, et see ülemäära akut koormaks ja kilomeetreid vähendaks. 
Oleks Põltsamaa ristis kaks laadimist teinud, sõitnuks ilmselt Tallinnani välja. Kuna piirdusin ühe, 25 minutilise tsükliga, 
peatusin igaks juhuks ka Kosel. Oli juba üsna hämar: 









































Kui "nina seinas", saab autol nii öelda süüte sisse keerata ja kõikide funktsioonidega tutvuda. Näidikuplokil põleb isegi tuluke, 
mis näitab laadimist. Ja kilomeetreid tuleb aina juurde...









































Pisut enne kella 23 olin Tallinnas. Mida siis kokkuvõteks öelda? Mis kell homme Nissani esindus lahti tehakse? :-)
Õnneks või kahjuks on mul üks takistus, mistõttu elektriautot veel soetada ei saa. Muidu mine tea... 
See ~140 km 100% laetud akuga on linna sõitude jaoks täiesti piisav. Maantee sõiduks võiks kilomeetreid pisut rohkem olla 
aga selliseid pikki sõite ei ole vähemalt meie perel nii palju, et see häirima hakkaks. 
Kui palju on aga Tallinnas ja Tallinna ümbruses oma majas elavaid peresid, kes käivad igapäevaselt linnas tööl, koolis, laste- 
aias ja kellel majapidamises kaks või enam autot? Miks ei võiks neist vähemalt üks olla elektriauto? 
Loodan, et tehnika kiire areng pikendab peagi ka elektriauto akude kestvust ja varsti pole mina üks vähestest, kes oleks nõus 
endale järgmiseks elektriauto soetama. 


esmaspäev, 5. august 2013

Ai mjäu

Eile, peale pikka rent.elmo.ee lehe jälgimist õnnestus mul rentida elektriauto Mitsubishi i-miev (ai-mjäu). See ei ole küll õige 
hääldus aga on eestlasele suupärasem ja palju naljakam :-) 
Nimelt on juuli algusest käivitunud Eesti mõistes täiesti uus ja väga lahe autorendi teenus, mis pakub võimalust sõita elektri- 
autoga. Hinnad on väga normaalsed - esimene tund 6.- ja iga järgnev tund 3.- Samas üle 30.- ööpäevas ei võeta. Lisaks 
teenuse lihtsus, uudsus ja uskumatult paljude inimeste soov proovida sõita selle nii palju jututeemat andnud autoga. 
Tulemuseks on, et nõudlus ületab mäe kõrguselt pakkumise. Sel nädalavahetusel praktiliselt ei olnud võimalik autot saada. 
Olgugi, et hetkel on käigus 16 Nissan Leaf´i ja 8 Mitsubishi "ai mjäud". 
Muidugi ei jätnud ma autost pilte tegemata. Allpool siis väike valik. 









































Seest auto nagu auto ikka. Suur ekraan keset keskkonsooli, millega saab juhtida raadiot, navigatsiooniseadet ja veel paljut 
muud, on loomulikult puutetundlik. Kahjuks ei leidnud ma võimalust panna auto navigeerima lähima vaba laadija suunas. 
Eks alguse asi. Vaatasin telefonist. Üle - Eestiline laadijate kaart on elmo.ee lehel täiesti olemas. 









































Laadimine ei käi mitte ühest ja samast "august". Juhi pool on kiirlaadija pesa ja kõrvalistuja pool on... et mitte nüüd öelda 
aeglase laadimise pesa (mis tekitaks küsimuse: kes see loll seda aeglast laadimist kasutab, kui kiire olemas on), ütleme 
öise laadimise pesa. Selle kaudu saab aku 100% täis. Kiirlaadija "lükkab" sisse umbes 75%.










































Kui aku täis, pakub see vahva putukas küllaga puhast sõidurõõmu. Nagu tagaluugil kirjas.


















Tallinn areneb. Nagu ütleb eelmise postituse pealkiri. 
Nii see tõesti on. Taamal kerkivad üha uued tornid ja ELMO rent pakub midagi täiesti enneolematut.









































Kui sõidud sõidetud, on rahakotisõbralikum jätta auto selleks ette nähtud kohta. Neid kohti on tänase päeva seisuga Tallinnas 
kaheksa ja Tartus üks. 
Pole küll kohustuslik aga on viisakas jätta auto peale kasutamist laadima, et järgmisel kasutajal oleks hea võtta. Minul see 
eile ei õnnestunud, sest kiirlaadija ei hakanud millegipärast tööle. ABB kapp pakkus mulle vankumatu järjekindlusega võima- 
lust laadida väikest "ai mjäud" pagasiruumis oleva juhtmega läbi AC pistiku. No ei julenud seda juhet kapi ja auto vahele 
järelvalveta jätta. Palun vabandust, järgmine kasutaja, selle akusse jäänud 36% eest :-)









































Kokkuvõtteks võin öelda, et mulle meeldis. Nii auto, kui kogu see teenus ja kuidas asi on välja mõeldud ning tööle pandud. 
Ja kui vaikne! Imestasid kõik, kes minuga kaasa sõitsid.


kolmapäev, 9. november 2011

Tamron 60 mm, f 2,0 - hea või odav?

Olen üldiselt seda meelt, et kui tahad head ja odavat asja saada, pead ikka kaks asja ostma.
Tamroni 60 mm makro objektiivi kolme nädala vältel katsetades leidsin end tihti mõttelt - äkki peaks oma arvamust korrigeerima...

Nagu juba aru saite, ei kasuta ma siin sõna "odav" halvas tähenduses.
Esimesed klõpsud tegin toas, laelambi ja välgu valgel, mudelautodest ja Lego mehikestest. Esmamulje oli hea.
Aga tuli välja ka esimene viga. Mida lahtisem ava, seda enam lähevad pildi nurgad tumedaks. Selle vastu aitab Photoshop.
Tuleb vaid õigesse kohta linnuke pana. Nii lihtne ongi. Mina mõistagi ei hakanud praegu seda võtet kasutama.




Ühel pühapäevasel rabamatkal, kus tegelikult pidi päike paistma, sain uue mänguasja võimekuse proovile panna ka rabamänni oksal
rippuvat veetilka pildistades.
Minu üllatuseks ilmus veetilgas nähtavale teine männi oks. Arvasin siiani, et selliseid pilte tehakse ainult
150 mm+ makro torudega.
Tõe huvides pean ära mainima, et olen seda pilti veetilga parema eksponeerimise huvides ka lõiganud.
Päris nii lähedalt 60 mm-sega nüüd ka ei võta :)




Lisaks meeldivale oli ka siin midagi, mis mulle ei meeldinud. Ma ei räägi sellest, et vahetult enne päästikule
vajutamist veetilk alati ära kukkus... Teravustamise rõngas ei tööta sujuvalt. Kui ettevaatlikult ma ka keerata
ei püüdnud, käis ikka väike jõnks. Ja see on käsitsi teravustamise puhul probleem. Hakkama saab aga...

Lähedalt pildistades, avaga 2,0, on teravussügavus võib-olla millimeeter, mitte rohkem. Rabamaastikul annab
iga väiksemgi statiivi läheduses tehtud liigutus kohutavalt tunda. Sellise seeria sain aga hinge kinni hoides tehtud:




Siin on näha, kuidas ava järjest rohkem kinni keerates teravussügavus suureneb. Viimasel pildil on
taustast juba võimalik männi okkaid eristada. Selle rabataimekese kõrgus maast oli umbes 5 cm.

Peale selle, et makro objektiiviga saab väikeseid asju pildistada, kõlbab see suurepäraselt ka väikeste inimeste pildistamiseks.




Väga hea portree objektiiv. Mulle meeldis. Siin pildil on esikohal küll praeguse hetke lemmik mänguasi, aga ka
nii on huvitav. Ja kõnealuse objektiiviga tehtud "päris" portree pilt on juba siin olemas ka.

Ma ei ole pädev rääkima värvi ülekandest või joonisest. Targemad teavad öelda, et need on suurepärased.
Vaadates aga selle toruga tehtud pilte, võin öelda, et need meeldivad mulle.
Seega ei kaalu siin loetletud paar
puudust kindlasti üles pildistamisrõõmu, huvitavaid pilte ja mõistlikku hinda, mida Tamroni 60 mm f 2,0 pakub.



Jälgijad

Blogiarhiiv

Teave minu kohta

Minu foto
Fotograafiks ma ennast ei pea. Aga metsa või rappa minnes võtan fotoka ikka kaasa - alati jääb midagi huvitavat silma. Enda määratlemisel meeldib mul kasutada Hendrik Relve väljendit "looduse sõber". Vaatamata sellele ei riputa ma siia lehele ainult looduspilte. Proovin hoida teemade valiku suhteliselt laia, et üldpilt väga üksluiseks ei läheks. Fotode kopeerimisest siis ka paar sõna: teiste tehtud piltide luba küsimata, mistahes viisil kasutamine ei ole ilus tegu. Kui mõni foto siit lehelt peaks huvi pakkuma, kirjuta julgesti - aarnevesi[ätt]hot.ee
blog.tr.ee