Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD hobifotograafi pilgu läbi

Mul oli õnne viimase kahe nädala jooksul teha oma pildid pealkirjas nimetatud objektiiviga. Nüüd on aeg küps kirjutada väike kokkuvõte. 

Üks esimesi asju, mis iga objektiivi juures kohe välja tuleb, on see, kuidas päikesevarjuk kinnitub. Selle objektiivi juures on kohe näha, et Jaapani 
insenerid on oma tööd hästi teinud. Kinnitus on tõesti korralikult tehtud - varjuk istub ilusti soontesse ja sujuva veerandpöörde lõpus käib konkreetne 
jõnks, mis annab kindlustunde, et varjuk on korralikult kinni. Väga mõnus!  

Kiitust jätkub mul ka AF/MF ja stabika nuppude jaoks. Kui ma objektiivi esimest korda Lauri kirjutatud "Karbist välja" artiklis nägin, tekkis mul 
nende nuppude hea liikumise osas pisut kahtlusi. Aga olles saanud nüüd ise neid kasutada, kadusid igasugused kahtlused. Kui hästi need suured 
nupud liiguvad ja kui mugav on neid vajutada! Isegi kindaga saab asendi vabalt ära muuta. Praeguste ilmadega on see suur asi, kui ei pea kinnast ära võtma :-)  

Millega peab aga ettevaatlik olema, on teravustamise rõngas. Algul ei saanud ma aru, kuidas osadel mu piltidel mitte ühtegi teravat kohta ei ole. 
Siis aga jagasin ära - olin pildistamise ajal objektiivi liiga eestotsast kinni hoidnud ja pisut enne vajutamist teravustamisrõnga pöidlaga paigast ära 
liigutanud. Seda juhtus aga ainult kindaga. 

Objektiivi ehitusest, läätsede paigutusest, kromaatilisest aberratsioonist ja vinjettimisest ei ole mina kõige õigem mees kirjutama. 
Las see jääda targemate inimeste mängumaaks. Ei oleks ka viisakas teiste artiklitest siia tarka juttu kopeerima hakata. 

Aga mismoodi ava suurus tausta udusust muudab, seda võin sulle lausa näidata. Siin on üsna kinnise avaga tehtud pilt (f/11): 

ja sama pilt, samast kohast, ainult nüüd on ava arvuks see magus 1.8: 

On vist ütlematagi selge, et vahe on märgatav. Kuigi lähipildistamisel kasutaks ma ise maksimaalselt f/2.8. Minu meelest jääb 1.8'ga teravus- 
sügavus pisut liiga väike. Ma jätaks 1.8 näiteks virmaliste pildistamiseks, kus säriaeg on piiratud ja valgus tuleb sensorile saada läbi suure ava ja 
kõrge ISO. Samas jääb virmaliste jaoks 45 mm võib-olla pisut kitsaks... aga eks see oleneb ka kompositsioonist. 

Kui minul oleks virmaliste pildistamiseks valida laiema nurga ja suurema ava vahel, kalduksin vist ikkagi suurema ava poole. Fiks objektiiviga pole 
ka seda muret, et ta välja suumitult ja taevasse suunatuna ise kokku tagasi hakkab vajuma. Nagu seda teevad mõned suumobjektiivid. See oht 
pole virmaliste pildistamisel just väga suur, sest siis pole toru suunatud otse pea kohale (tavaliselt) aga tähistaeva, eriti Põhjanaela pildistamisel 
on mul endalgi sellist asja eelmise objektiiviga ette tulnud. See polnud muidugi Tamroni toru  :-) 
Läks vist vähe pikaks see virmaliste teema... 

Lisan siia veel ühe pildi, mida vajutades ma suurest avast ja korralikust pildi stabilisaatorist rõõmu tundsin. 
See on Maiasmoka kohvik Vanalinnas ja õdus valgus ei ole teadagi piisav kiire säriaja kasutamiseks. Siis lükkad ISO üles, keerad ava lahti ja: 

Looduse sõbrana lootsin enamuse piltidest selle objektiiviga looduses teha. Aga enne 31. detsembrit polnud looduses minu jaoks just palju inspireerivat. 
Nii pidigi keskenduma tubastele katsetustele ja uurima, kas Tamroni 45mm 1.8 sobiks ka portree pildistamiseks. 
Õnneks oli Evelin nõus poseerima ja teda ei kohutanud ka see, et tänu sellele postitusele ta kümme korda kuulsamaks saab :-)  

Peale fotosessiooni lõppu tõdesin mina, et kõnealune objektiiv sobib portree pildistamiseks suurepäraselt ja Evelin oli rõõmus, et sai endale jälle mõned värsked pildid :-) 

Terve testiperioodi jooksul oli mul fotokas peaaegu iga päev kõikjal kaasas. Tulid meelde need ajad, kui pildistamisega alles alustasin - ka siis võtsin 
fotoka igale poole kaasa. Hiljem sai selgeks, kuhu tasub võtta ja kuhu mitte. Eks mõni ikka pahandas ka, kui aparaadi välja võtsid. 

Hommikul tööle minnes aga ei pannud keegi pahaks, kui auto aknale tekkinud jäälilled mälukaardile jäädvustasin. 
Päris makro objektiivina kõnealust Tamronit ikka kasutada ei saa. Lähim teravustamiskaugus hakkab esimese asjana segama. 
Aga 29 cm kauguselt töötab kõik laitmatult. Sellises olukorras oli 29 cm 45 mm'se fookuskauguse juures täiesti sobiv: 

Maastiku pildistamiseks leidsin ühe tööstusmaastiku Assakult: 

...ja ühe loodusmaastiku Kakerdaja rabast: 

Maastiku pildistamiseks mina vist endale fiks objektiivi ei valiks. Või peab neid fotokotis siis tõesti mitu olema. Alati tahaks ju natuke kaugemale või lähemale... 
Aga see võib mul ka vana suumikasutaja haigus olla. Neid pilte tehes õnnestus aga täpselt õigel kaugusel olla. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et 10 palli skaalal annaksin Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD'le hindeks 9. Igati tubli objektiiv. Parajalt suur, parajalt raske, 
nupud hästi käsitletavad ja stabikas töötab nagu mõte. 
Teravustamise rõnga võiks saada kuidagi "välja lülitada", et sinna kogemata sõrmega vastu minnes fookust paigast ära ei ajaks. 
Aga see on harjumise asi, ma arvan. 
Kui seda postitust lugedes hakkas tunduma, et just sellises... 45 mm kandis olev toru on fotokotist puudu, sea sammud lähimasse Photopointi. 
Täna käisin Ülemiste poes isegi. Jõulumöll on möödas ja rahvast meeldivalt vähe. 
https://www.photopoint.ee/objektiivid/481509-tamron-sp-45mm-f-18-di-vc-usd-objektiiv-canonile

Mida arvata Tamron AF 90mm F2,8 Di Macro objektiivist?

Suur suvi on käes ja Photopoint on Tamroni objektiivide testimise taas käima lükanud. Minu fotokotti potsatas seekord
1:1 suurendusvõimega Tamron AF 90 mm F2,8 Di Macro.
Nii selles artiklis olevad pildid, kui kaheksa eelnevat olen just selle objektiiviga teinud. Korralik objektiiv, julgen ma öelda.
Eks seda testimise teemat saab ikka sõprade - tuttavatega ka arutatud, et mis toru parasjagu käes on, kuidas tundub, mida
selle kohta fotoringkondades räägitakse jne.
Samas pajatatakse ka oma kogemustest ja nii mõnigi fotonduses hästi orienteeruv inimene on jaganud mu arvamust. 



Ainuke asi, mis mind veidi häiris, oli aeglane ja tänu mootorile pisut lärmakas automaatne teravustamine. Aga pole probleemi:
äärmiselt mugav on lülitada objektiiv ümber käsitsi teravustamise peale. Lükka vaid teravustamise rõngast ettepoole ja ongi
MF režiimis. Ja kui sujuvalt see käib! Vaatamata sellele, et minu kasutuses olnud toru oli mitmete kasutajate käest läbi käinud.
Ikka töötas :-) Manuaalse teravustamise asendis ilmub nähtavale ka sinine ring objektiivi esiosas. Väike aga asjalik lisa - nii on
kohe peale vaadates näha, et toru on käsitsi teravustamise režiimis.
Veel meeldis mulle piiratud teravustamise funktsioon, mis on mõeldud kasutamiseks automaatse teravustamise korral.
Objektiivi külje peal on väike lüliti, millest saab piirata teravustamise käiku. Kui näiteks pildistad ühel hetkel ainult makrot,
saab selle lüliti abil objektiivi panna teravustama vaid makro vahemikku. Nii ei "saeta" läbi tervet vahemikku. See säästab
aega ja närve. Niipalju siis teravustamisest.
Makro toru üks olulisemaid omadusi on muidugi pildistatava taustast välja toomine. Pean siin silmas tausta udusust ja pehmust
või nagu praegu meeldib kõigil selle kohta öelda - bokeh´i. No on äge sõna, kas pole? Tausta pehmuse kohta, kuidas iganes
seda ka ei nimeta, pole mul samuti ühtegi halba sõna öelda. 



Kui pildistada nüüd päris lähedalt, kuskil seal lähima teravustamise piirimail, jäävad objektist juba 5 cm tagapool asuvad
asjad makrolikult udused. Teame ju kõik, kui kaugel on teineteisest tordi peal olevad maasikad. Ma pean silmas ikka korralikku,
ise tehtud ja endale söömiseks mõeldud maasikatorti. Kuid kes oleks osanud arvata, et vaatamata pesule on maasikad siiski
karvaseks jäänud :-) Palja silmaga ma seda ei näinud.



Tausta udusus on minu silma jaoks ka piisavalt ühtlane. Seetõttu sobib Tamroni 90 mm makrotoru suurepäraselt ka portree
pildistamiseks. Allpool on poisist üks näidispilt ka. Kuna aga tegu on juba 90 mm-se fookuskaugusega, peab stuudios pildistades
olema selja taga ruumi, et vajadusel taganeda. Õues ilmselt seda probleemi ei teki.
Kui juba õue jutuks läks: päikesevarjukit poleks sellele torule vist vajagi. Mind üllatas see, kui sügaval korpuses on esilääts.
Kui veel varjuk ka külge panna, võib vist peaaegu vastu päikest pildistada. No ok, huvitavamate võtete saamiseks võib vastu
päikest nii või teisiti pildistada aga selle objektiiviga ei teki ilmselt kunagi "päikesejänkusid." 



Ega siis makro objektiiv ainult lähedalt ja väikeste asjade pildistamiseks ole. Vabalt võib proovida maastikku või mõningaid
kaugemaid objekte. Soovitud kompat pole fikseeritud fookuskaugusega muidugi nii kerge leida kui suumobjektiiviga.
Samas pead rohkem pea tööle panema, et hea kompositsiooniga pilte tuleks. Ja see arendab.



Mis veel? Hind muidugi. Praegu saad Photopointist kõnealuse kätte, kui ulatad üle leti 449 eurot.
Pakun, et see on igati mõistlik hind sellise objektiivi eest.



Kokkuvõtteks võin öelda, et kui on plaanis endale makro objektiiv soetada, tasub ühe variandina tõsiselt kaaluda ka Tamronit.
Selle raha eest on siin objektiivi rohkem kui küll.
Üks hea asi veel - seda sama toru saad nii Canonile, kui Nikonile Photopointist laenutada ja siis "oma naha peal" katsetada.
Praegu on ju parim aeg lillede pildistamiseks. Ostke või laenutage ja siis pildistage, pildistage, pildistage! 

Tamron AF 70-300mm F4,0-5,6 DI VC USD

Kirjutan nüüd väikese kokkuvõtte viimati kasutatud testobjektiivi kohta. Ikka sellest samast, millega siin
14 - 27 nov. üles laetud pildid tehtud on. Ehk siis viimased 8 pilti enne seda artiklit.
Silma jäi palju head ja üht - teist ka sellist, mille üle võiks nina krimpsutada.
Toru ise on selline, nagu juures olevalt pildilt näha.
Alustaks sellest, mis ei meeldinud. Statiivi kinnitus puudub. Nii pikal ja omajagu kaaluval objektiivil võiks statiivi
kinnitus ikkagi olla. Päris raske oli aparaati paigale saada, eriti püstkaadreid pildistades. Pidin lisatoe appi võtma.
Ja üks väike miinus veel - kui päikesevarjuk on transpordi asendis, katab ta täielikult suumirõnga.
Aga see pole tegelikult probleem - õige eestlane paneb alati varjuki ette, et objektiiv pikem ja kallim välja paistaks :-)





Eks ole ju varjukiga ägedam?
Sellel pikal varjukil on muidugi ka häid omadusi. Peale päikesejänkude ära hoidmise kaitseb see objektiivi
esiläätse ka vihmapiiskade eest ja kinnitub korralikult objektiivi külge. Võib - olla liigagi korralikult.
Pean selle all silmas seda, et varjukit tuleb päris kõvasti keerata, et see fikseeruks või lahti tuleks.
Minu jaoks harjumatu oli ka suumi- ja teravustamisrõnga asetus. Olen harjunud, et teravustamisrõngas on
suurem ja asub eespool. Sellel torul on vastupidi. Eks selle hinnaklassi objektiivide prioriteedid ongi natuke teised.
Aga objektiivi alt toetades kippus käsi ikka teravustamise rõngale vastu minema ja teravus läks paigast ära.
Algul ei saanudki arvutist pilte vaadates aru, milles asi. Miks mitmel pildil pole ühtegi teravat kohta? 



Kipub väga negatiivseks. Tegelikult pole asi üldse nii hull. Ka meeldivat on selle objektiivi juures omajagu.
Näiteks stabikas, mis töötab eeskujulikult. Tundsin tänagi, ohakalinde pildistades, sellest puudust.
Minu vanal Sigmal ju stabilisaatorit pole :-( Nii pean alati statiivi käeulatuses hoidma. Täna oli aga just selline
olukord, kus statiivi kasutada ei saanud.
Kui aga stabilisaatoriga objektiivi kinnitad statiivile, lükka kindlasti stabikas välja! Vaatamata sellele, et siis
enam midagi stabiliseerida pole, üritab ta seda ikkagi teha. Tulemus ei prugi olla seline, mida ootad.
Siin aga käest pildistatud näidispildid - esimene stabikaga ja teine ilma.
Kohe on näha, et esimene pilt on palju teravam. 





Samuti ei saa ühtegi halba sõna öelda teravustamismootori kohta. Töötab peaaegu hääletult ja minu jaoks
piisavalt kiiresti. Kohati tundus, et objektiiv teravustab isegi täpsemalt, kui minu Sigma 100 - 300.
See, et välja suumides objektiiv pikeneb, ei häirinud. See võib küll teatud olukordades probleemiks osutuda
aga mina kolmenädalase testperioodi jooksul kordagi sellisesse olukorda ei sattunud. On vist ütlematagi selge,
et liiva ei tasu välja käiva osa peale lasta, samuti tuleks enne kokku keeramist vihmapiisad sealt ära kuivatada.
Mis veel... muidugi hind! Kuigi... ega sel hinnal ju suurt tähtsust ole. Tavaliselt määrab see vaid selle, kas sa saad
asja endale osta või mitte. Hea küll... hind on sellel torul hea. Mitte müüjale (no seda võib - olla ka) vaid ostjale.
Photopointist saad objektiivi kätte, kui ulatad üle leti 400 eurot. Liikude tegemiseks antakse sulle suure
vahvlijäätise raha veel tagasi ka.
Kuna mina ei ole pädev rääkima värviülekandest või arutlema joonise teravuse üle, ütlen kokkuvõtteks lihtsalt:
tegu on hea objektiiviga. Sellega on meeldiv pildistada ja pildid saavad ilusad. 

Tamron 60 mm, f 2,0 - hea või odav?

Olen üldiselt seda meelt, et kui tahad head ja odavat asja saada, pead ikka kaks asja ostma.
Tamroni 60 mm makro objektiivi kolme nädala vältel katsetades leidsin end tihti mõttelt - äkki peaks oma arvamust korrigeerima...
Nagu juba aru saite, ei kasuta ma siin sõna "odav" halvas tähenduses. Esimesed klõpsud tegin toas, laelambi ja välgu valgel, mudelautodest ja Lego mehikestest. Esmamulje oli hea.
Aga tuli välja ka esimene viga. Mida lahtisem ava, seda enam lähevad pildi nurgad tumedaks. Selle vastu aitab Photoshop.
Tuleb vaid õigesse kohta linnuke pana. Nii lihtne ongi. Mina mõistagi ei hakanud praegu seda võtet kasutama.



Ühel pühapäevasel rabamatkal, kus tegelikult pidi päike paistma, sain uue mänguasja võimekuse proovile panna ka rabamänni oksal
rippuvat veetilka pildistades. Minu üllatuseks ilmus veetilgas nähtavale teine männi oks. Arvasin siiani, et selliseid pilte tehakse ainult
150 mm+ makro torudega. Tõe huvides pean ära mainima, et olen seda pilti veetilga parema eksponeerimise huvides ka lõiganud.
Päris nii lähedalt 60 mm-sega nüüd ka ei võta :)



Lisaks meeldivale oli ka siin midagi, mis mulle ei meeldinud. Ma ei räägi sellest, et vahetult enne päästikule
vajutamist veetilk alati ära kukkus... Teravustamise rõngas ei tööta sujuvalt. Kui ettevaatlikult ma ka keerata
ei püüdnud, käis ikka väike jõnks. Ja see on käsitsi teravustamise puhul probleem. Hakkama saab aga...
Lähedalt pildistades, avaga 2,0, on teravussügavus võib-olla millimeeter, mitte rohkem. Rabamaastikul annab
iga väiksemgi statiivi läheduses tehtud liigutus kohutavalt tunda. Sellise seeria sain aga hinge kinni hoides tehtud:



Siin on näha, kuidas ava järjest rohkem kinni keerates teravussügavus suureneb. Viimasel pildil on
taustast juba võimalik männi okkaid eristada. Selle rabataimekese kõrgus maast oli umbes 5 cm.
Peale selle, et makro objektiiviga saab väikeseid asju pildistada, kõlbab see suurepäraselt ka väikeste inimeste pildistamiseks.



Väga hea portree objektiiv. Mulle meeldis. Siin pildil on esikohal küll praeguse hetke lemmik mänguasi, aga ka
nii on huvitav. Ja kõnealuse objektiiviga tehtud "päris" portree pilt on juba siin olemas ka.
Ma ei ole pädev rääkima värvi ülekandest või joonisest. Targemad teavad öelda, et need on suurepärased.
Vaadates aga selle toruga tehtud pilte, võin öelda, et need meeldivad mulle. Seega ei kaalu siin loetletud paar
puudust kindlasti üles pildistamisrõõmu, huvitavaid pilte ja mõistlikku hinda, mida Tamroni 60 mm f 2,0 pakub.