Ema ja poeg

Põdraga kohtumine on suures osas õnnelik juhus. Minul oli täna õhtul õnne. Võib vist öelda, et isegi kahekordselt.
Põdralehm koos mullikaga uudistas mind mitu minutit. Kas nüüd just uudistas... ju proovis selgusele jõuda, kui
suurt ohtu ma neile kujutan. Minul olid umbes samad mõtted aga lisaks ka huvi neid jälgida.
Põdrapoisil, nagu lastel ikka, kippus tähelepanu hajuma. Vaatas, kuidas ema käitub ja proovis samamoodi olla.
Ema oli aga täis tähelepanu ise. Niipea, kui sai selgeks, et ma kulinaarset väärtust ei oma, kallale ei kipu ja olen
üldse üks igav kuju, jätkasid nad oma teekonda.
Lahkusin ka mina. Hästi vaikselt, et ei segaks neid omas kodus.