Olin seda põlluäärt juba suvest saati jälginud ja teadsin, et ühel autosid kartval rebsil meeldib sealkandis kõndida.
Nii võtsingi mestaserval, kivihunnikus ühel päeval istet.
Ootasin teda väga kaua. Lõpuks ta tuli. Aga mitte seda rada, kust tavaliselt. Ikka kaugemalt.
Ja päris nii lähedale ei tulnudki, kui oleksin soovinud. Ju ta aimas, et temast tahetakse pilti teha :)
Ühtäkki võttis aga kavalpea suuna väikese külavahe tee poole. Ja siis - täiesti uskumatu - sealt tuli auto!
Seda nähes pistis muidugi tuhatnelja jooksu ja otse minu poole! Nüüd olin kindel, et tegu on tõesti
sama reinuga, kes siin kogu aeg käib.
Jooks joostud, jäi üsna minu lähedal seisma. Vaatas natuke aega ringi ja kui oli veendunud,
et auto teda enam taga ei aja, lubas endale väikese puhkuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar