Oleks nagu luurekas...

...aga tegelikult nii väga ei ole. Eks väike põnevus oli ikka õhus aga mul lihtsalt vedas. 
Ka hilise pesakonna kutsikad on juba päris suured ja pesa ümbrus jääb mängimiseks väikseks. Nii oli seegi kutsikas koos oma kahe õe või vennaga 
avastanud mängimiseks teetruubi ja selle ümbruse. Loomulikult sobib ideaalselt mängimiseks ka sõidutee. Mina kohtasin kolme rebasekutsikat 
Võrumaal, kruusatee ääres. Seal pole õnneks tihedat liiklust ja tõenäosus tee peal mängides ellu jääda on pisut suurem, kui Tallinn - Tartu mnt. 
ääres sündinud liigikaaslastel. Aga vaatamata sellele on tegu üsna ohtliku mänguga.

Vainurästas valvepostil

Paljud rästad on kaugelt vaadates üsna sarnased. No isane musträstas muidugi välja arvata, keda linnainimesed alati 
kuldnokaks peavad  :-) 
Aga et teha vahet hall-, hobu-, laulu- ja vainurästal, peab mütsi all juba kübeke teadmisi olema. 
Nii asusin minagi targemate inimeste poolt koostatud lehekülgedelt abi otsides tuvastama, kelle ma seekord pildile sain. 
Ja ennäe - vainurästas. Mina pidasin teda omaenese tarkusest aga hallrästaks. Vahe on selles, et vainurästale on ainuomane 
oranžikas värvus keha külgedel ja valge kulmutriip silma kohal. 

Kummast käest?

Eks kõige õigem vastus ole: sealt, kus on :-) 

 

Põdra peidukas

Mõned tunnid tagasi õnnestus õhtuhämaruses põdraga tõtt vaadata :-) Tegelikult oli hästi peidus küll.
Tema märkas mind enne.

Ohutus kauguses

Kahjuks märkas tema mind esimesena. Pildi tegin siis, kui kavalpea jäi mind ohutust kaugusest jälgima.
Uudishimulik oli - kohe ära ka ei läinud. Oma mitu minutit luuras paksus lumes.