Ilus vaadata. Hea kuulata. Mõned on päris julged. Lasevad lausa paari - kolme meetri peale.
Hästi tore on jälgida, kuidas see väike linnuke kogu hingest oma laulu laulab ja laulu lõpus ennast isegi pisut ettepoole kallutab.
Et laul ikka võimalikult kaugele "lendaks" ja vindipreilidele teiste isaste omast kõlavam tunduks.
Meenuvad sõnad Ivo Linna lauldud laulust "Läänemere lained":
rändamisest väsind koju tahan ma, vana kase alla heita puhkama. Vana kase kohin mulle jutustab, ennemuistseid aegu meelde mul tuletab.
Selline vahva tegelane. Liikus ettevaatlikult rabataimede vahel, nagu luuraks kedagi. Kõndis paar sammu, siis
jooksis järgmise künka või puu taha, ootas seal paarkümmend sekundit ja läks jälle edasi. Nii ta seal käis
järveni ja tagasi. Lennata talle vist eriti ei meeldi :-)
Mitte ühtegi inimese häält. Ainult kaugemal külas üks koer ei saa rahu.
Kell on viis läbi viis minutit. Kohe tõuseb päike. Rabas hakkab elu käima. Udu seest ilmub välja sõtkapaar, minust
paarikümne meetri kaugusel toimetab rüüt. Pole teda nii lähedalt näinudki. Päris minu kõrval laulab rabakonn
oma pulmalaulu. Püüan vaikselt salvestada ja teda mitte segada. Vist õnnestus.
Kaugemalt kostub ka sookurgede hääli...
Fotograafiks ma ennast ei pea. Aga metsa või rappa minnes võtan fotoka ikka kaasa - alati jääb midagi huvitavat silma. Enda määratlemisel meeldib mul kasutada Hendrik Relve väljendit "looduse sõber". Vaatamata sellele ei riputa ma siia lehele ainult looduspilte. Proovin hoida teemade valiku suhteliselt laia, et üldpilt väga üksluiseks ei läheks.
Fotode kopeerimisest siis ka paar sõna: teiste tehtud piltide luba küsimata, mistahes viisil kasutamine ei ole ilus tegu.
Kui mõni foto siit lehelt peaks huvi pakkuma, kirjuta julgesti - aarnevesi[ätt]hot.ee