Oleks nagu udune hommik, eks? Päikesekiired paistavad puu okste vahelt läbi ja
kõik tundub nagu pisut muinasjutuline olema.
Tegelikult polnud selleks muud vaja, kui hommikusöögi lõkke suitsu. Noh, päike pidi
muidugi väljas olema ja kerge tuuleke pidi selle suitsu ka puude vahele, just õigesse
kohta lükkama. Eks natuke õnne oli ka vaja.
Musträhn ilmselt.
Murdunud puid oli metsaalune täis. Sai lausa valida - kuuske või kaske, leppa või mändi. Andsime siis saele - kirvele kuuma.
Peagi oli tuli üleval, mõne aja pärast ka söed valmis ja Kristiani poolt kaasa tehtud ülimaitsev šašlõkk tulel. Sellest aga ei
saanud pilti teha - süüa oli vaja.
Paar järgmist pilti saab olema meie (Erko, Jaanus, Kristian ja mina) kolmepäevasest retkest Alam-Pedja looduskaitsealale.
Retk toimus eelmisel nädalavahetusel ja kuna pildistamiseks plaanitud laupäevast enamus aega sadas, pole ka piltidel eriti
päikesepaistet näha. Aga midagi leidsime siiski. Näiteks Erko uus telk sobis värvitoonilt metsa alla otse kui suhkur kohvisse :-)
Metsaalused on jänesekapsast täis. Hea hapu suutäis. Veel värskema maitse niigi värskelt nopitud jänesekapsale
annavad äsja sadanud vihmapiisad. Eile, Põltsamaa raba külje all, tuli vihma küll pisut rohkem kui oleks tahtnud.
Nädalavahetusel oli võimalus meistri kõrval trummimängu harjutada.
Väikesest peale on mulle meeldinud ilusad autod ja kaunid tüdrukud. Ei mäletagi
enam, kummad enne meeldima hakkasid :-)
Siin pildil on minu silma jaoks esindatud mõlemad.
On tore, et leidub inimesi, kelle meelest tuleb mul pildistamine hästi välja.
Loodan, et see puu ei jää kunagi päriselt autodele ette. Minu mustikakoht :-)
Aga ei tee. Teen täna hoopis meega teed. Olgugi, et heast kohvist ei ütle ma samuti ära :-)
Kohviubadest olen tahtnud juba ammu pilti teha. Aga sellega on ikka nii olnud, et kui on aparaat, pole ube ja kui on oad,
pole aparaati. Nüüd siis sattusid mõlemad ühel ajal samasse kohta. Kui saaks siia pildi juurde ka kuidagi selle lõhna lisada...
Eestis minu teada ainuke lihasööja taim. Näeb ilus välja ja tõmbab mõningaid putukaid
lausa vastupandamatu jõuga ligi. Kui putukas tema peale maandub, jääb ta muidugi
kohe kleepnõre külge kinni. Ja taim hakkab vaikselt kokku rulluma...
Järveveest välja ulatuva turbahunniku taga oli kaldalt vaatavate silmade eest hea peidus olla. Kuigi pojad on juba üsna
suured, muretseb ema ikka nende turvalisuse pärast. Pildi tegemise hetkel küll ühtegi jälgijat peale minu seal ei olnud aga
nii igaks juhuks... ikka parem sulgi kohendada, kui seljatagune on kaetud.
Neid jätkus ka puude peale. Ja väga tore, et jätkus. Liidrikud annavad rabale nii mõndagi juurde. Ka silmale ilus vaadata.
Terve raba on liidrikuid täis. Kuhu ka ei vaataks - ikka jääb mõni silma. Siin tulid kaks tükki vaatama, mida head kolmas on leidnud.
Mõtlesin, et kui kolm tükki juba ühele pildile jääb, peab nende arvukus siin päris suur olema.
Hommikul ämblikuvõrgud hästi näha. Kaste on niitide peal ja tänu sellele eristub ümbritsevast keskkonnast iga väiksemgi osa.
Olin eile õhtul pikalt üleval ja ühel hetkel märkasin, et väljas hakkab udu tekkima.
Tuli kiiresti valida magusa une ja hommikuse, uduse raba vahel. Valisin muidugi raba. Ise arvan, et tegin õigesti.
Oli, mida vaadata ja pildistada. Kui hästi ma selle aga piltidel edasi oskan anda, eks otsusta järgmise kuue postituse põhjal ise :-)
Praegu, kui mina seda postitust kirjutan, käib tõenäoliselt simman Voosel täie hooga edasi. Tore päev oli.
Ilmaga vedas lausa uskumatult. Ümberringi igal pool sadas ja sadas kõvasti. Külaplatsil oli kaks vihmahoogu.
Esimene tegi lava lauad täpiliseks ja teine, mis saabus paar tundi hiljem, lõi vaid tolmu kinni.
Toimus palju huvitavat. Sai kuumaõhupalliga sõita, käia Vooset tutvustaval jalgsimatkal, vaadata täielikult taastatud vanu
jalgrattaid, osaleda fotokonkurssil jne.
Avasime ka minu esimese fotonäituse "17 kevadist hetke Vosel", mis jääb Voose rahvamajas avatuks vähemalt augusti lõpuni.
Kui huvi on, mine vaata! Rahvamajas on päevasel ajal ikka keegi kohal ja kui kedagi polegi, võta esimesel vastu tuleval inimesel
"nööbist kinni" ja küsi, kuidas sinna saaks. Küll kohalikud juba teavad, kellele helistada :-)
Oi, kuidas mulle meeldivad need suvised heinapalli põllud! :-)
Hea et on selliseid kohti, kus saab silma kinni lasta ja rahulikult sulgi kohendada.
Lihtsalt ilus vaadata.
Väga haruldane lill. Euroopa on puhtaks korjatud või elupaikadele majad peale ehitatud.
Eestis veel mõnes kohas leidub. On II kategooria kaitsealune liik.
Käisime mõned nädalad tagasi Jaanus Järva eestvedamisel ühes Eesti suuremas
kasvukohas, mille pindala oli umbes 60 ruutmeetri kandis. Tõesti, see korteri suurune
lapike on üks suuremaid kasvukohti. Siin ka telefoniga filmitud video kogu retkest.
