Ilus oli minna

Magus valgus oli juba olemas. Olin pisut hiljaks jäänud. Ei tahtnud aga kiirustada ja 
võtsin asja rahulikult. Nii märkasingi, et puude tüved on ilusat värvi. 

 

Kott selga ja minek

Nüüd on päris pikk sõit olnud viljapõllult rabaserva. 11 päeva :-) Aga lõpuks, näe kohal. 
Enne, kui astuma hakkan, tuleb kõik lukud ja konksud üle vaadata, et oleks mugav kõndida ja midagi ei kukuks taskust välja. 

Siis, kui vili valmis...

Peningi külje all, suve lõpus. Teel Kakerdaja rabasse. 
Mida sel päeval seal nägin, sellest juba järgmises postituses ;-)

Need pilvemäed...

Suvine taevas. Vahel on pilved nii selged ja teravate äärtega, et lausa naelutavad vaatama. Jälgid nende liikumist ja kuju 
muutumist. Eriti mõnus on seda teha mõnel heinamaal pikali olles. Siis kui pole kiiret ja sa ei ole ennast kuhugi ära lubanud. 

Üks ei söö

Pole see elu nii lihtne midagi, et istud aga maha ja hakkad ennastunustavalt head - paremat lipsu taha laskma. 
Jah... paljudel inimestel on seda kindlasti raske mõista. Et kuidas siis veel sööma peaks?! 
Valgepõsk lagled ei saa sellist luksust endale lubada, et kõik söövad siis, kui heaks arvavad. Alati on valvurid, kes samal ajal, 
kui teised söövad, silmad lahti hoiavad. Kunagi ju ei tea, millal piilub põõsast rebane või mõni liigi arvukuse reguleerija. 

Plahvatus tiigijääl

Nagu igal aastal, tuli talv jälle ootamatult. Seekord oli kohe eriti hästi ajastatud :-) Õhtul sadas pisut lörtsi ja hommikuks oli 
20 cm lund maas. No eks paistab, kauaks. Meie tiigile on aga külm kerge jääkaane peale teinud. 
Keegi kunstniku käega kodanik läks mööda ja viskas nii muuseas jää peale ka ilusa pildi. Tõesti ilus vise. 

Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb...

...talvetaat peagi toob kaasa lumehanged. 
Oli kunagi üks selline lastelaul. Ilmselt nii mõnedki mäletavad. See viisijupp meenub peaaegu igal sügisel, kui langevaid lehti näen. 

Ovar. Ei orav ikka!

Ühel laupäeval Kadriorus jalutades õnnestus mul üle tüki aja oravat näha. Rõõm oli minupoolne. Ei saanud ka jätta pildistamata. 

 

Metsajõgi. Tarvasjõgi.

Hästi käänuline ja ilus jõeke. Just selline, nagu Fred Jüssi on oma raamatutes kirjeldanud. 

Okkatilk

Hommikul on raske metsas liikuda. Nii palju on vaadata. Ja mida aeglasemalt kõnnid, seda rohkem näed. 
Ja siis ei saa enam üldse liikuda, sest nii vasakul, paremal, kui selja taga tundub olema kõik veel põnevam, kui ees. 
Kui ainult tuul tilga pildistamise ajal oksa ei kõigutaks... :-) 

Sügisene Tarvasjõgi

Tänane, 30. septembri hommik oli vihmane. Alles pealelõunal hakkas päike pilveloori 
tagant vaikselt piiluma. Soojendas maad ja tekkis udu. Läbi udu paistis sügis teistsugune. 

Laupäevasel retkel

Laupäev oli hea päev. Mõnus seltskond, sobilik ilm, parasjagu kõndimist ja mõni ilus pilt ka kirsiks koogi peal. 
Tänud Jaanusele, kes asja organiseeris ning nähtud kohtadest ja taimedest alati midagi huvitavat teadis rääkida. 

Kolmekesi ühel pildil

Sel suvel, pisut enne pulma aastapäeva tuli mõte lasta mõnel oskajal inimesel meist ilusaid pilte teha. Noh, nii aastapäeva 

puhul või nii... Õnneks ei pidanud kaua otsima ja eks omajagu õnne oli ka mängus. Leidsime suurepärase fotograafi - Mari Pukk. 

Kõik käis kuidagi lihtsalt ja kiiresti. Marten sai juba esimeste minutite jooksul kergest häbelikkusest võitu ja hakkas oma 

tavapärase ilmega piltidele jääma. Pildid said ilusad ja kuldpaelaga kinni köidetud paberümbriku sees oleva plaadi peal meile 

päriseks. Plaat on aga omaette väärtus. Plaadi peal pole mitte Verbatimi kiri, vaid meie pere pilt. Kõik oli kokku nii ilus ja meeldiv, 

et soovitan kõigile, kellel on vähegi huvi või põhjust lasta ennast ja oma peret pildistada, võtta ühendust Mariga. 

Cantervilla loss

Veetsime üle - eelmise nädalalõpu Lõuna - Eestis ja meie ööbimiskohaks oli Otepää külje all, Pikajärve külas asuv Cantervilla loss.
Täiesti fantastiline koht. Seda igas mõttes. Kaunis loodus, ajaloo hõnguline maja, super teenindus ja uni parem, kui kodus.
Sügise algus on lossis üsnagi vaikne aeg ja nii oli mul hea võimalus omanikega selle koha ajaloost pisut vestelda.
Maja ja pargi taastamisega on kõvasti vaeva nähtud. Ja tulemus on suurepärane. Kõik, mis vähegi võimalik, taastati algsel kujul.
Millest aga enam asja ei saanud, vahetati võimalikult originaalisarnase uue vastu välja. Peaaegu kogu mööbel majas on antiik
ja isegi taldrikud restoranis pole tavalised valged, vaid selliste kenade maalingutega, nagu eelmise sajandi algul kombeks oli.
Lisaks veel lossi ümbritsev maaliline maastik! Mõnedkümned meetrid eemal asub sel suvel avatud suur laste mängumaa,
kus leiab tegevust ka täiskasvanu. Saab küll väljaspool Tallinnat äri ajada, kui ikka tahta, tekkis mul mõte.




Ka tubades pole mindud kergema vastupanu teed. Sealgi on võimalikult palju
taastatud algsel kujul: põrandad, seinad, mööbel... ja tänu sellele on toas tõepoolest
tunne, nagu oleksid sattunud 19. sajandi lõppu - 20. sajandi algusesse.
Ja kui palju ilusaid maale seinte peal on! Igal pool - fuajees, koridorides, söögisaalis, tubades.
Näiteks meie toa voodis pikutades paistis peeglist tükike vastasseinal rippuvast maalist.
Ilus vaadata. Selle teose autorit võib vaieldamatult kustnikuks nimetada.
Ma kahtlen, kas mina fotokagagi suudaks kauni naise nii nauditavaks pildiks vormistada.

Seened oksal

Sai veel mõned pildid maha langenud puu peal kasvavatest seentest teha ja oligi aeg minema hakata.
Selleks korraks.

Hommik metsas

Oleks nagu udune hommik, eks? Päikesekiired paistavad puu okste vahelt läbi ja
kõik tundub nagu pisut muinasjutuline olema.
Tegelikult polnud selleks muud vaja, kui hommikusöögi lõkke suitsu. Noh, päike pidi
muidugi väljas olema ja kerge tuuleke pidi selle suitsu ka puude vahele, just õigesse
kohta lükkama. Eks natuke õnne oli ka vaja.

Rähni töö

Musträhn ilmselt.

Lõkkepuud

Murdunud puid oli metsaalune täis. Sai lausa valida - kuuske või kaske, leppa või mändi. Andsime siis saele - kirvele kuuma.
Peagi oli tuli üleval, mõne aja pärast ka söed valmis ja Kristiani poolt kaasa tehtud ülimaitsev šašlõkk tulel. Sellest aga ei
saanud pilti teha - süüa oli vaja.

Solidaarsus

Paar järgmist pilti saab olema meie (Erko, Jaanus, Kristian ja mina) kolmepäevasest retkest Alam-Pedja looduskaitsealale.
Retk toimus eelmisel nädalavahetusel ja kuna pildistamiseks plaanitud laupäevast enamus aega sadas, pole ka piltidel eriti
päikesepaistet näha. Aga midagi leidsime siiski. Näiteks Erko uus telk sobis värvitoonilt metsa alla otse kui suhkur kohvisse :-)

Mahlane jänesekapsas

Metsaalused on jänesekapsast täis. Hea hapu suutäis. Veel värskema maitse niigi värskelt nopitud jänesekapsale
annavad äsja sadanud vihmapiisad. Eile, Põltsamaa raba külje all, tuli vihma küll pisut rohkem kui oleks tahtnud.