Miks just see puu?
Äkki sellepärast, et muidu oleks pesakaste liiga tihedalt olnud? Looduslik valik?
Iga halb asi on millegipoolest ka hea. Siin on heaks küljeks see, et mul nüüd
kergem kast puu küljest kätte saada ning uude kohta toimetada. Esmapilgul
tundub ka, et jäi terveks. Uus kohtki on välja valitud. Peaaegu inimtühi,
vaikne ja rahulik ka nädalavahetustel.
Ainuke lahti sulanud koht, mida nägime tänasel, pea 7-kilomeetrisel rabamatkal. Pisut kõrgema veetasemega
laukast pressib voolav vesi peale. Laukad ja järvekesed on muidu jääs, maapind aga suures osas juba lumevaba.
Aprill on minu meelest aasta kõige suuremate muutuste kuu. Algab lumega ja lõpeb lillede õitsemisega.
Lisaks veel lindude ränne ja teised kevade märgid.
Õhtul kuulasin kodus Fred Jüssi uut Ööülikooli loengut Eesti maastike ja kevade saabumise teemal.
Kui sa minu blogi püsikülastaja oled, usun, et huvitaks sindki. Otselink loengusse on siin.
Nüüd pakuvad õhtud järjest tihedamini ilusaid loojanguvaateid. Ja kuna aknad "juhuslikult" loodesuunas on,
saab punast taevast ka kodust lahkumata nautida.
Vana maja juurest jookseb oja mööda. Kevadeti päris kiirevooluline teine.
Ju sellepärast oli vaid mõni üksik jäätükk kaldasse pidama jäänud.
Majast ei saanud ma hästi sotti. Pesu kuivas - keegi nagu elaks sees. Ülejäänu on aga üsna räsitud ja maja
ümbrus nii vaikne... jälle nagu ei elaks ka...
Lindudel pidavat aga pesakastide pärast juba vaidlused käima.
Ka selline ilus tükk läheb kunagi pliidi alla. Kohe kahju oli seda pooleks lüüa.
Ei löönudki. Tegin hoopis pilti.
Nädalavahetus möödus puude lõhkumise tähe all. Oli täitsa mõnus vahepeal ka päris tööd teha.
Üks väga vähestest mänguasjadest, mis mul lapsepõlvest alles on. Aga seda väärtuslikum ta on.
Üks hea sõber on ka. Küll temastki tuleb lugu :-)
Esimest ja võib-olla ka viimast korda elus oli paar päeva tagasi võimalus väga lähedalt jälgida hallhülge poega.
Vaeseke oli rannaäärsele jääle jäänud ja emaga kontakti kaotanud. Vaba vesi oli vähemalt kilomeetri kaugusel.
Võtsime kohe ka Eesti hülgeuurijatega ühendust. Käidi ka kohal. Kuna aga sõbrake on juba nii suur ja hästi
toitunud, ei hakanud esialgu sekkuma. Ilmselt saab ta ise hakkama.
Ja võimalik, et saabki. Eile õhtuks oli ta juba tüki maad lahtise vee poole liikunud.
Jäätükk koduaia kivil - vaese mehe Island :)
Üks imearmas suvekodu Saaremaal. Ei saanud peatumata mööda sõita. No ja siis tegin paar pilti ka :)
Vanale palkmajale on antud uus elu - peal korralik rookatus ja seinad ilusti taastatud. Just sellisena, nagu nad
ilmselt kunagi olid. Samas stiilis on ehitatud ka uued hooned. Nii ongi minu meelest kõige õigem.
Ja see vana, lippidest aed! Missugune aed võiks sellise maja juurde veel paremini sobida!?
Kui ilus siin veel suvel olla võib...
Pensionisammaste eest ikka saab vanast peast maja osta, eks?
Veel saab jalutada värskelt lumme mattunud metsas...
Midagi suvist ka vahepeal.
Väike paus puude koristamise vahel.
Paneb ikka järgi vaatama küll, kui söögimajast kätte võideldud sihvka
varvaste vahelt kogemata maha pudeneb...
Põdraga kohtumine on suures osas õnnelik juhus. Minul oli täna õhtul õnne. Võib vist öelda, et isegi kahekordselt.
Põdralehm koos mullikaga uudistas mind mitu minutit. Kas nüüd just uudistas... ju proovis selgusele jõuda, kui
suurt ohtu ma neile kujutan. Minul olid umbes samad mõtted aga lisaks ka huvi neid jälgida.
Põdrapoisil, nagu lastel ikka, kippus tähelepanu hajuma. Vaatas, kuidas ema käitub ja proovis samamoodi olla.
Ema oli aga täis tähelepanu ise. Niipea, kui sai selgeks, et ma kulinaarset väärtust ei oma, kallale ei kipu ja olen
üldse üks igav kuju, jätkasid nad oma teekonda.
Lahkusin ka mina. Hästi vaikselt, et ei segaks neid omas kodus.
Talvel on laud ja pingid ilusa lumevaibaga kaetud.
Vaatamata sellele pole metskitsed ja rebased kaotanud lootust nende juurest midagi söödavat leida.
Täna ennelõunal mööda metsavahe teed astudes kohtusin terve parve sabatihastega.
Tulid mitmekesi minu poole, ühelt puult teisele. Jäin ka siis viisakalt seisma. Püüdsin piltigi teha. Ühest sain.
Aga sama ootamatult, kui nad ilmusid, lendasid ka minema.
Kahjuks märkas tema mind esimesena. Pildi tegin siis, kui kavalpea jäi mind ohutust kaugusest jälgima.
Uudishimulik oli - kohe ära ka ei läinud. Oma mitu minutit luuras paksus lumes.
Täna oli Saaremaal suurepärane talveilm. Sumpasin mööda metsa öösel sadanud paksus lumes ja peatusin
ühe lagendiku ääres, et pisut hinge tõmmata.
Korraga kuulsin rähni läheduses toksimas. Ei läinudki kaua, kui olin ta sepikoja asukoha kindlaks teinud.
Siidisabad on juba ammu kohal aga mina istun ikka veel kodus.
Pole viga - nädalavahetusel lähen neile külla. Loodetavasti elavad nad samas
kohas, kus eelmisel aastal.
