"Kuule, sul on sulg püsti!" ütleks nagu tagumine kurg esimesele. Praegu on veel aega kahekesi jalutamas käia. Varsti tuleb hakata väikeseid kurgi
välja hauduma ja siis saab ainult kordamööda.
Aga sellest, et sulg püsti on ja kaasa talle just nagu seda ütleks, ei paistnud esimene kureke suuremat hoolivat :-)
Lindude seeria jätkub...
Märtsikuine varahommik Hiiumaal. Oli piisavalt külm, et kurgedel tuleks nokast hingeauru.
Ega talvikesedki nokka kinni hoia. See pilt on küll vähe varem tehtud, kui eelmine aga juba 20. märtsil oli talvikesel kevad südames.
...ja mitte ainult puukoristajad. Ka teistel lindudel käib kõva sebimine.
Imelik, et ma seekord ei näinud rasvatihaste seas tihasetüdrukuid. Nad ei istu ju ometi nii vara pesal...
Peale märtsikellukeste on kevade märke teisigi. Ma ei mõtle lume sulamist, mis minu kurvastuseks juba kuu aega tagasi kadus.
Juba paar nädalat on näha põldudel hanesid. Eile juhtusin mööda sõitma põllust, kus suur-laukhanedega olid kampa löönud ka mõned valgepõsk-lagled.
Aga neid ma pildile ei saanud. Seekord. Homseks lubatakse paremat ilma. Äkki siis...
Eriliselt armas kevadekuulutaja.
Olgugi, et sel aastal ei taha see soe ja päikeseline kevad üleliia vara tulla, on märtsikellukesed juba ammu väljas.
Kevade tuleku kohta veel... mul on meeles, kuidas eelmise aasta kevadel loodus kiirustas. Kõik käis nii ruttu,
et ei jõudnud fotokaga õieti jaolegi. Paari päevaga toimus nii palju. Ju siis sel aastal võtab vähe vaiksemalt.
Aga eks ole alles aprilli algus ka. Paar aastat tagasi oli sel ajal veel lumigi maas.
Vastavalt oskustele jäädvustasin läbi kerge pilveudu paistnud päikesevarjutuse.
Hiiumaal Sõrul, 20. märts 2015 kell 11.50.
Kuna eilsetest virmalistest on mul vaid ilusad mälupildid, panen teile vaatamiseks üles hoopis põhjatihase pildi.
Eriliselt vahvad tegelased! Nii särtsu täis ja julged. Vahepeal tundub, et nad on vist mind omaks võtnud :-)
2013. aasta 27. märtsi öösel oli 10 - 15 kraadi külma ja korralik lumi maas. Vähemalt sealkandis, kus mina pildistamas käin :-)
Ei tea, kas sel aastal teeb ka märtsis veel mingisuguse talvesutsaka?
Natuke teistmoodi tihase pilt.
2012 aasta aprillis, sinilillede õitsemise aegu, oli mäe lõunapoolsel küljel juba nii soe, et võis vabalt maa peale pikali visata ja kasvõi magama jääda.
Sain sealt ka mitu lepatriinu pilti. Ehk tuleb ka sel aastal ilus ja soe kevad...
Kollane maja ootab. Ootab kevadet, nii nagu minagi. Siis läheme ja hakkame toimetama. Võtame õue pealt võsa maha, korjame sinna aastate
jooksul loobitud prahi kokku ja kutsume targemad inimesed, kes oskavad maja taastamise mõttekusest midagi rääkida. Ehk ei ole veel hilja...
Kes ütles, et sel aastal on vilets talv? Kui oled õigel ajal õiges kohas, võid näha, kuidas mõned puud lume raskuse all lausa ladva maha toetavad.
Päris tore oli sellise kaare alt läbi sõita :-)
Sel nädalavahetusel toimus üle Eesti iga-aastane talvine aialinnu vaatlus. Osalesin ka mina. Oleks olnud patt
jätta osalemata - endal metsatukas söögilaud lindudele kaetud.
Kui talve algul tundus, et koht on küll üles leitud aga liike käib vähe, olin ma eile hoopis teistsuguse olukorra
tunnistajaks. Peale rasva-, sini- ja põhjatihase "astuvad" aeg-ajalt läbi ka tutt-tihane ja puukoristaja.
Oodates tihaseid. Õeke tegi klõpsu. Aitäh!
Käisin alanud aasta kuuendal päeval oma kohtades väheke ringi vaatamas. Kui ilus on sõita väikestel metsavahe teedel, mida ääristavad kõrged,
lumised kuused! Ja siis lumme mattunud Jänijõe luht, mida ümbritsevad härmas puud! Ka jõgi oli seal peaaegu kinni külmunud.
Külma oli sel päeval 8 kraadi ringis aga tundus nagu oleks rohkem. Meenus Johansonide laul "Külm" (https://www.youtube.com/watch?v=4wzGIwilM_0)
Televiisorist tuleb üks õudne etendus. Imestan, et ETV sellist näitab. See sobiks rohkem meie sopakanalitele.
Püüan koguda mõtteid, et kirjeldada tänast kohtumist sinitihastega... muidugi oli meeldiv nende seltsis viibida ja pisut üllatas mind ühe tihase julgus.
Olen pannud tähele, et salutihased on väheke julgemad, kui teised väikesed sulepallid. Aga tuleb välja, et mõned sinimütsid on seda samuti.
Kes on käinud, see tunneb ära.
Aga vaatamata sellele, et olen seal ise mitu korda käinud, on Kakerdi järve äärne istumiskoht talviti kuidagi teistsugune. No tegelikult on kogu
raba teistsugune. Ma ei mõtle ainult lund ja sellest tulenevat erinevust. Seal oleks nagu midagi veel. Võib-olla see vaikus...
Ei suuda talve lähenedes ükski Rasva-Ants rohelise võrgu sees kõikuva pallikese tõmbejõule vastu seista.
Selle aasta esimene, mis tänaseks on enamus kohtadest ka juba sulanud. Metsas on veel natuke. Näiteks seal, kuhu ma sel aastal lindude söögikoha tegin.
Sellest kohast tuleb lähikuudel kindlasti juttu ja ehk leian mõned pildidki jutu ilmestamiseks. Tuleks vaid korralik talv!
